bussisõiduelamus. üle pikkade aastate ühistranspordis.

Täiesti paadunud autoinimene olen:S

Minu auto on minu turvaline ja rutiinne kindlus. Asetan raadiopaneeli kohale, valin kanali, sõidan nii kiiresti kui tahan /ja eeskiri lubab/ ja sinna kuhu tahan. Ja kui tahan, söön lõunase salati hoopis Rimi parklas ära. Et õhtul tahan võibolla õhtul trenni minna, siis ootavad minu rulluisud ja trenniriided mind kenasti minu autos.
Mina. Minu. Mina tahan.

Tänane küllakutse sisaldas klauslit: "mitte tulla autoga - joome veini ja mängime Aliast"
Ja ma võtsin Notsu käekõrvale ja jalutasin Nõmme turu bussipeatusse. Ümberistumisega Mustamäel trollile. Kakskümmend minutit ja Siilis. Autoga olnuks kümme ehk.

Punastan, aga ei mäleta, millal viimati ühistranspordiga sõitsin.
Küsisin R-kioskist tunnipiletit. Hämmastav, aga seda ei ole enam!!! Nii pidin vaese üliõpilasena kahe sõidukiga nelja peatusevahe eest maksma 2x5 krooni.

Bussi/trolli liiklustiheduse üle ei kurda, istuda oleks ka saanud. Üks mitte väga kaines staadiumis keskealine meesterahvas, palus mind pehmel keelel endale naisekski... No lahe. Õnn võib ilmselt oodata kusiganes:)
Aga bussipeatuste nimesid enam ei mäleta ja liinidki hakkavad ununema.

Kõnniteel jalakäijate foori taga seistes paistab maailm hoopis teistsugune kui kängururaua tagant. Ja vihmajärgne värske õhk lõhnab konditsioneeritust hoopis paremini. Autode ving magistraali ääres on samasugune kui kooliajal. Ning jalutuskäik bussipeatusse seenevihmas ei muutnud läbimärjaks vaid värskendas. Peaks ehk vihmavarjugi ostma...

Tagasitee koju oli tavapärane -Kängururaud, tümps, konditsioneer, heleroheline valgus armatuurlaual, turvavöö... Kõik nimelt ei suuda jalakkäijad olla ja tulevad ikka autoga.

Igatahes võtsin vastu otsuse kord nädalas mitte ummistada linnatänavaid ja käia tööl hoopis rongiga.