Jää hüvasti, armas tädi Hermine!

Umbes neljasena tekib mu teadvusesse Hiiumaa. Et vanaema haiget südant iseloomustas sõna “ettearvamatu”, käisime seal alati lennukiga - Jak-40 raputas 35 minutit mööda õhuauke. Ehk oli üks põhjustest lennusõidu eelistamiseks ka see, et mugavad Ikarusid ei mahtunud kõrvuti praamile ja Kärdla ja Käina liini sõitsid ülekuumenemisohus mootoritega “LAZ”-id. Nii jäidki mulle suhteliselt võõrasteks sõnad “praamijärjekord” ja “pikk ülesõit”, küll aga mäletan “piiritsoonilubasid vanemate haudade külastamiseks”. Ja igavest probleemi vanaema rootslasest isa nimega, mille nõuka võim postuumselt "eestistas". Üks praamisõit on siiski ka eredamalt mällu sööbinud – kaksteist tundi kestnud teekond diislilõhnase jäälõhkuja “Sõprus” allpool veepinda asuvas reisijateruumis.

Esimene mälupilt. Oleme tulnud Kärdlasse külla. Ma istun esikus, suure ümmarguse laua taga, minu ees on vihtidega päris-kauplusekaal ja ma kaalun. Jahu, suhkrut, piimapulbrit, hiljem ka kalosse ja lauanõusid.

Teine. Ma olen suuremaks kasvanud ja tädi Hermine teeb ettepaneku “laps mõneks ajaks maale jätta”. Lennuväljal emast lahkumine vallandab pisaratevoolu. Aga alguse saab läbi paljude suvede kestev iseseisvuse võluga varjutatud Hiiumaa-elu. Mul on lubatud käia Kärdlas kõikjal, ütlema pean sihtkoha ja naasmise aja. Minu isiklikuks liikumisvahendiks on roostes “meestekas”, millele ma esialgu isegi sadulasse ei ulatu. Mu ülesanneteks on rohida ning abistada söögitegemisel. Poeskäikudeks usaldatakse minu kätte majapidamisrahakott, ostunimekiri ning luba osta “midagi head” vastavalt oma äranägemisele. Turupäevadel lippan peale ärkamist tädile appi –teenin esimese taskurahagi omakorjatud mustikate müügiga. Laupäev on saunapäev ja sifooni abil tehakse kihisevat mahlajooki – “vussu” Ja see lõputu hoidistamine – kurgid, tomatid, segamini ja jälle algusest.

Kolmas. Kelder. Suur ja rõske kelder. Ma saan ülesande salvetäie kartuleid ära idutada. Olen täiesti rahulolematu, sest minu sõbrannad mängivad sel päeval nagu tavaliselt staadionil.

Neljas. Onu Lembit töötab leivatehases. Tema pruunist kunstnahast ühe lukuga tööportfellis on õhtuti ahjusoojad leivad-saiad, millel või sulab. Ma mängin arhiveerimistähtaja ületanud saatelehtedega kauplust ja raamatupidajat.

XXXX-s Ema saabudes teeme “mossega” ringreisi – Malvaste, Kauste, Meelste,Tahkuna, Reigi ehk surnuaiad ja sünnikodud. Suurema ajareservi korral ka poetuuri Käina ning külastuse ema klassiõe juurde Mudale.

XXXX+1 Sügisene lahkumine täis pisaraid. Läbi talvede kestev kirjavahetus suvede naabritüdrukutega. Ja rõõmus taaskohtumise ootus.

Epiloog.
Suureks kasvades kahanesid Hiiumaa-suvepuhkused nädalale. Lisandusid külaskäigud sünnipäevadel septembris ja oktoobris. Üksi ja oma autoga. Notsu sündimisest kahekesi. Tädi Hermine, kellel oma lihaseid lapsi ei olnud, rõõmustas alati mu tuleku üle – koos valmistasime sünnipäevalaua, lookas salatitest ja kookidest. Edev oli ta ka– enne külaliste tulekut võõpasime värviliseks ta huuled, lokitangitasime juuksed ning alati pidin vaatama, “ega ta liiga mutilik välja ei näe”. Mu reedeõhtused afterpartyd lõppesid nii mõnelgi korral alles laupäeva hommikul ja siis sain riielda – sama vanaemalikult kui kiitagi.

Märtsis 2002, kuu enne Notsu sündi, tabas tädi Herminet insult. Taastusravi taastas keha funktsioonid, kuid vaim oli murtud. Kehakas Hermine muutus isutuks, aastatega jäi kõhnaks ning üha enam ka tubaseks ja hiljem päris voodisse.

Suvel 2007 peale Elbrustrippi mõneks päevaks külla sõites ei aimanud ma, et see on meie viimane kohtumine. Hermine tunnetas enamat ning pani oma mõtted sõnadesse. Püüdsin teda ergutada, lubasin nagu tavaliselt septembris sünnipäevale tulla. Nädal peale suvist külaskäiku tabas teda taas insult. Linnakiiruse tõttu lükkasin sünnipäevale minekut õigelt päevalt nädalavahetusse ja sealt veel nädala edasi – ehk saab haiglast välja ja siis… Kuniks mõistsin ,et kojuminekut ei pruugigi enam saabuda.

Praamibroneering oli möödunud reedel tehtud lõunasele – linnakate tähtsad tegemised ei võimaldanud startida varavalges. Praamil saabus telefonikõne – tädi Hermine aeg oli ümber saanud, säravroosast sünnipäevaroosist sai leinalill valgel surilinal. Ei teagi, kas suuremad pisarad voolasid minul või Notsul.

Jää hüvasti, armas tädi Hermine! Sinu 79 eluaastat olid kirevad. Armastasid kõiki lapsi nagu enda omi ja Sinu hool andis minu lapsepõlvesuvedele väga erilise värvi. Jääme Notsuga väga-väga Su järele igatsema.