Laupäev, 29. september 2007

Reede. Lihtsalt reede.

Tänasega sai Väga Raske Nädal läbi.

Tädi Hermine laulis tervemana pisikest Notsut unele. Täna oli Notsul oli kindel soov laulda tädi Herminele “mulla alla minekuks” üks laul. Et kõik lähedasematest lähedasemad olid sellega päri, läksime meiegi tund enne talituse algust kohale.
Kartsin lapse ebamugavaid küsimusi, reaktsioone, kuigi hommikulauas rääkisime eesseisva läbi.
Mind hämmastas väikese tüdruku vaprus, tema siirad lahkumissõnad, julgus surnule pai teha. Minagi sirutasin oma argliku käe Notsu käe toel tädi laupa puudutama.
Rohkete lilledega kaetud kalm jäi Käina surnuaias väga kaunis.

Hiljem tavapärane surnuaiatuur@Malvaste.
Mu vanaema noorem õde suri kahekümneüheselt, jaanipäeval 1946, meningiiti, jättes järele kolmeaastase tütretirtsu. Sugulased otsustasid, et tädi Heli, aastake minu emast vanem, saab Tallinnas meie pere liikmeks. Kas oli linnas peale sõda veidi lihtsam, või oli põhjus muus, neid, kes teadsid, ei ole enam. Ööl enne lapse toomist näinud mu vanaema kummalist und - õde rõõmustanud et saab tütre mu vanaema käest tagasi.
Nii kasvaski vanaema õetütar, fotode järgi oma nooreltlahkunud ema koopia, üles üksiku lapsena hoopis ühede kaugemate sugulaste juures. Ja minu emalgi ei ole õdesid-vendi:(

Täna jalutasime koos Malvastes – surnuaias, kuhu tahaks ma isegi maetud saada. Panime küünla ka Helile emaks-isaks olnud sugulaste mälestuseks Kärdlas. On kuldne sügis – kuivade lehtede sahin ning pruunid kastanimunad. Tegin kahest suurest ja ühest väikesest jalutajast tänasesse sobivaid mõtlikke fotosid. Värvid said kaunid. Et juhtmed ununesid, saan alles pühapäeval neid arvutist näha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar