Georg - rohkete emotsioonidega film

Läksin kinno pigem lapsevaba kolmapäeva nautima kui filmielamust saama. Samanimeline muusikal oli kohutav. Ko-hu-tav eelkõige sisu mõttes, muusika õnneks surematult kaunis. Aga lõputiitrite alguseks löristasin ma nutta. Oli ilus film - süzeelt, näitlejatevaliku poolest, kostüümidelt.

Mulle, kui ilusate-uhkete asjade armastajale jätsid vapustava mulje Asta kleidid ja viis, kuidas ta neid välja kandis. Dramaatiline naine, dramaatiline saatus.

Et tegemist oli eluloofilmiga, siis tekkisid vastuseta jäänud küsimused - neid võinuks kajastada sõnades peale tiitreid. Kas Georgi isa suri peale atakki? Miks kaunist Astast sai hoolitsemata moor? Mis sai poeg Ülost, kes põdes luutuberkuloosi (tiitrite lõpusosas tänati Ilona, Mariann ja Ülle Otsa, ei sõnagi pojast.) Mõtlesin, kui vana Mariann on - oleme kooliõed, aga mina olin vist pisike plika, kui tema gümnaasiumis käis... Ja päriselt elasid nad ju Kaarli puiesteel... Miks Astat Georgi matustele ei lubatud? Kas päriselt ka operatsiooniarst otsustas kasvajat mitte eemaldada? Ja kuidas see info avalikkuse ette on jõudnud - nõuka-ajal olid ju meditsiinis hoopis teised reeglid.
Miskis saates nägin Asta ja Georgi tütar Üllet - igatahes ei ole pärinud oma vanemate kaunist välimust.

Aga need segaseks jäänud kohad üldmuljet ei häirinud - oli väga emotsionaalne film. Ühe korra vaataks kindlasti suurel ekraanil veel:)