Reede, 5. oktoober 2007

Sa oled vaimse terrori suurmeister!

Sellise sõnumiga kostitas mind isik, kellelt julgesin tagasi küsida kaks aastat tagasi laenatud raha. Kena vastus tuntud nimega kroonilise võlgniku kohta. Tema vabandus mitte tasuda on äärmiselt omapärane - ma saavat ka ilma hakkama.

Ma olen haige. Mul on nohu ja kõrge palavik. Ja ma ei suuda kuidagi uinuda.
Eneselegi ootamatult olen haaratud situatsiooni, kus endised sõbrad on lepitamatult tülli pööranud, suutmata pidada ühiseid eesmärke ja jagada vara. Mõlemad vaikisid kui tugevam teostas oma õiguse, misjärel nõrgem kisa kaebeks tõstis.

Juhused.
Nende poliitiliseks kiskuvate mängude hääletoruks kasutati juhuslikult tülisse juhuslikult sattunud kolmanda isiku head tuttavat, kes -seekord teadlikult- pasundas häälekalt ja valimatult soppa.

Kõikse kurvem selle loo juures on, et vaenupoolte vahele sattunud kolmandaks isikuks selles halvas filmis olen mina.

Sain justkui esmakordselt aru kui jõhker on maailm koos veel jõhkramate inimestega selles/oh blond-blond-blond-naiivitar-sinisilm-kohuke/. Erinevalt alguses kirjeldet võlgniku-case´ist on tegu ametliku tehinguga. Tehinguga, millesse ma pahaaimamatult peitsin oma unistused.

Ma olen täna õhtul mõelnud sõpradest, sõprusest, usalduse võitmisest ja selle ootamatust kadumisest. Isikutest, kellel esineb ootamatuid mäluhäireid ja neile muidu mitteomast loogilise mõtlemise kadu. Kus algab ja lõpeb sõprus? Kas maailmas saab peale lemmiklooma ja oma lapse üldse kedagi usaldada.
Ma ei leidnud vastuseid. Sain vaid pisaratest märja kampsuni ja peavalu. Kurb. Väga kurb on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar