veel üks loomake- seekord hoiukodust

Arutasime Notsuga juba mitu nädalat tagasi, et meie süsimust kass BB käib toas vaid söömas, taksiplika Ramses kasvab suuremalt jaolt maal ning päris oma kutsika järjekord saabub alles aasta pärast. Leidsime ühiselt, et meil oleks ruumi veel ühele kassile. Minu erisoovina toaloom ja kindlasti täiskasvanud.

Kolasingi salamisi mööda kasside hoiukodu lehekülge ja esimesele kohtumisele väljavalituga läksin emotsioonide vältimiseks üksi. Karvalt suur, aga kehalt kleenuke, isegi luider, nelja-viieaastane. Hoiukodu perenaine ütles, et ta on raske kass - harjub halvasti ja tahab olla üksinda, tema juures elavat lae all riiulil, aga tõeliselt uhke välimusega. Selle kassi hoiukodusse sattumise lugu on teistega sarnaselt kurb - tema perenaine läks välismaale tööle ja jättis kiisu sugulastele, kes nukrast nurrloomast peagi tüdinesid.

Seesama keerulise loomuga kiisuke aga sirutas pea mulle usaldavalt vastu, nurrus valjult ja nõudis silitamist. Veidi hiljem puges hoiukodu perenaise imestuseks süllegi.

Otsus sai tehtud.
Esmaspäeval käib kiisu juuksuris, et kohevast karvast kaoksid koledad pulstid, mis lisaks inetule välimusele talle ka ebamugavat sügelust põhjustavad. Ja siis toome ta koju. Pisukesed ettevalmistused - kassibeebitoit korralikuks kosumiskuuriks, üks harjake iganädalaseks soengutegemiseks ning Liispet hüüdnimega Liisu võib saabuda. Ajaa. Notsule on uudis veel teatamata.