esmaspäev, 5. november 2007

Päev a´la bridget jonesi päevik

Hommikul oli auto esiklaas, ja mitte ainult, härmatunud ning radika paisupaak taas tühjaks tilkunud. Jääkülmas autos, mille esiklaasi plaadikarbiga vaatepilu kraapisin, oli paha tööle sõita. Ei pea vist lisama, et remondimehe number oli üks neist, mille ainus eksemplar asub kokkujooksnud SIM kaardil. EMTi omad harutavad seda juba kolmandat nädalat lahti, ilmselt vedeleb kaart küll kuskil sahtlis ja ootab oma järjekorda, kui see kunagi üldse tuleb. Mul ei ole kahjuks häid kogemusi suurfirmade klienditeenindustega.

Nädalat sissejuhatav koosolek väsitas. Otsese ülemuse igahommikune rõvetsemine ületab ammu madalaimagi eetikaläve. Hakkasin tema roppusi üles kirjutama. Kõik, kellega kirjutist jaganud olen, on siiani keeldunud uskumast, et tegemist on väliselt hoolitsetud ja hapra naisterahvaga.

Araabiakeelsed tähed minu peas meenutavad maakeeli segamini olevaid putru ja kapsaid. Õhtuks voolas autoradikas (lõdviku kaudu, ma siiski veel loodan) tosoolist tühjaks ja õrnem meie kodukassidest on linna saabunud koera tõttu närvishoki äärel. Tervete närvidega kassi täpselt sihitud käpahoop sundis mänguhimulise kutsika kiunudes nurgast varju ning hiljem perenaiselt lohutust otsima. Kolm neljajalgset ja kolm kahejalgset teeb kokku ühe korraliku sajajalgse, kui esikusse tassitud liivakuhja või jalanõude koguarvu vaadata.

Trennist saabunud Notsu hiilgas väsimusega ning avastasin bensukas, et pangakaart oli jäänud ronimispükste taskusse. Võtsin kokku nädala kulud ning tõdesin, et kütus ja väljas söömine/joomine/pidutsemine hõlmavad endiselt lõviosa meie eelarvest, mis ei mahutunud kaugeltki 1000 krooni piiresse. Ainuüksi laupäeval kulus taksole ja klubisissepääsule 100+100 krooni, siidrile ja õllele Y x 50kr ning pühapäevane laiskus väljas süües neelas kahele ca 180 krooni. Nädalavahetuse kogukuluks jäi jakobson ja kaks koidulat.

Üks täiskasvanud inimene käitub nagu vastutustundetu lapsena, õigustades väikesele inimesele antud lubaduste mittetäitmist sellega, et ta polegi midagi kunagi eales lubanud. Minule omakorda seab see täiendava kohustuse otsida üha uusi ja uusi vabandusi. Tean, et lahendused saabuvad õigussüsteemi otsusega, kuid sellele järgnev närvidemäng nimega "Kes keda?"

Tänasest päevast leidsin täpselt ühe positiivse asja - minu suurvõlgniku maksekäitumine on paranenud.

Näikse, et elu on pööranud jälle halenaljakaks halvaks fimiks, kus peategelase rollis olen tahtmatult ise. Kokkuvõtlikult võiks lõppu kirjutada, et homme ei saa enam halvemini minna. ausõna ei saa.
Tänast päeva saadan õhtusse tugitoolis kahe fliispleedi sisse kerra kerinult, ainsaks valgusallikaks võbelev küünal. Peotäis taskurätte on märjaks nutsakuks muutunud - mõnikord on maailm erikuradi ebaõiglane.

1 kommentaar:

  1. Kunagi ammu kasutasin ma kulude ohjamisel järgmist nippi- sobib eriti hästi siis kui ei viitsi igapäevaselt kulusid üles märkida.

    Igaks nädalaks on üks kindel summa, olgu see siis 500, 1000 või 2000, mis on mõeldud jooksvatele kuludele (bensiin, toit, meelelahutus, muu transport, apteek jne). Summa peab olema realistlik, sest muidu vaevled pidevalt mõtetu stressi käes. Nädala alguses võtad pangaautomaadist nimetatud summa välja ja sellega PEAB nädala lõpuni hakkama saada. Muidugi juhtub seda, et näiteks juba reedel tuleb järgmise nädala summa kallale minna, aga siis on kindel, et järgmine nädal tuleb natuke rohkem püksirihma pingutada. Vahel jääb jälle oskusliku majandamise tagajärjel üle- vot siis on hea tunne ja võib omale ühtteist lubada.

    Süsteem on lihtne ja õiglane- kui ikka tahad rohkem raha millegile raisata, siis tuleb kusagilt mujalt kokku hoida ja ei juhtu seda, et ups- ikka kulus rohkem raha. Pidevalt on rahakotis (mitte exceli tabelis või ükskõik kus) ülevaade, palju mul on raha jooksvatele kuludele.

    Eraldi teema on muidugi liisingud, laenud, haridus, lapse trennid, kommunaalkulud jms.

    VastaKustuta