Reede, 14. märts 2008

nägude kontroll

Igal õhtul heliseb peale kella üheksat mu kodus lauatelefon. Mesimagusal häälel uurib ema, millega tema laps ja lapselaps tegelevad.

Mõnikord ei ole mind kodus, nagu eile, kui E-10 Epu pool pannkoogiõhtut pidas. Siis heliseb mobiiltelefon ja loomulikult olen ma kõige halvem - üks pidu pidu otsa ei lõpe iial otsa.

Mis siin kommenteerida - laps jääb vist ema jaoks lapseks ka siis kui üks pealt kuutkümmet ja teine üle kolmekümne on.

1 kommentaar:

  1. Oeh, see on jumalatõsi! Minu ema poputab ka oma täiskasvanud mehest poega nagu jaksab, muretseb, kui poeg kuhugi - hoidku taevas!!! - Ameerikasse või Aafrikase läheb, kas ta sealt ikka eluga tagasi tuleb, kas tal ikka süüa on, kuidas ta hakkama saab...
    Minu peres on ta samuti püüdnud hoida kontrollivat joont - kus te olite, ma helistasin, mitte kedagi ei olnud kodus; kuhu te lähete?; millal tulete?; miks te lähete?; oi, sinna küll ei maksa minna; tehke nii ja tehke naa...jnejnejnejnejne.
    See oli väsitav ja ärritav, aga õnneks olen suutnud end niipalju kehtestada, et sellised päris ebameeldivad käsuliinid on õnneks lõppenud.
    Loodan, et ma ise kunagi selliseks emaks ei muutu.

    VastaKustuta