Reede, 25. aprill 2008

veel eliitkoolidest

Hakkasin "Hundi ulule" kommentaari kirjutama, aga läks pikaks. Teen sellest omaette postituse.

Sügisest kevadeni puutusin kokku oma kooliga. Ja nüüd, katsete aegu rääkisin koolipraktika raames paljude lapsevanematega. Ka nendega, kelle lapsed (eliit)koolis juba päris mitmendas klassis. Palju erinevaid lugusid sai. Järgmisel nädalal ehk trükivalgusse tulekul.

Aga mis eristab ikkagi eliitkooli tavakoolist? Minu koolis, selles eliitses siis, "kukkus" puudujate päevik haridusministeeriumi kontrollide saabudes õpetajate toas kapi taha. Gümnassiumiosas käisid osad meist koolis nagu ise tahtsid. Mina näiteks siis kui kooli kõrvalt tehtav vahetustega töö parajasti võimaldas.

Lõpetasin. Paari kolmega kusjuures. Okei. Mul on hea pea ka ning õppimiseg mäletan end tegelevat vaid ühel korral - kui üheteistkümnenda klassi matemaatikaeksamil haledalt põrusin ning paar päeva koju nägu ei julenud näidata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Läbi elu on mul alati olnud uhke öelda, et olen oma kooli vilistlane. See ongi vist üks top 10 saavutuste hulgas mul.

Ja ma ei pea eales seletama, et "see kool asub x ja y tänava nurgal, see halli värvi maja seal." Vähemalt kord aastas näidatakse pärgade panekut meie kooli juurde. Minu koolivendasid-õdesid teab terve Eesti. Koolil on traditsioonid, on väärikas ajalugu ja vilistlaste väärikad saavutused, mida juba nõuka-ajal eksponeeriti kooli koridorides vitriinides. Peale remonti, ma olin siis vast algklassides, sai maja restaureetud tolleaegsete parimate oskuste kohaselt ja mu ema, ka vilistlane, teadis rääkida, et meie kahte korrust läbiv rõdudega aula on nüüd samades värvides, mis maja ehitamisajalgi. Kenad pastelsed toonid igatahes. Mu koolil on deviis ja legendõpetajad, kelle nimi on kirjutet jämedalt Eesti kultuurilukku. On kooli sõrmus, mida ma hoolimata neljateistkümnest lõpetamisest möödunud aastast ikka veel mõnikord kannan. On märk, müts. On kõnepoodium ja uhke presiidiumilaud. On paekivist trepiastmed, mis aastasaja jooksul madalaks kulunud olid ja trepikäsipuud, millel ulakamad alla sõitsid. Hiljem paigutati sõitmise vältimiseks käsipuudesse nupukesed, aga siis libistasime end mööda astmeid. Nüüd on vist nii trepid kui käsipuud restaureeritud.

Alates neljandast klassist räägiti meile, et oleme oma kooli õpilased, Eesti väärikas tulevik. Just sellepärast ei tohtinud me kanda koolis teksaseid-tosse. Enamgi. Selle reegli vastu eksinud käisid kodus riideid vahetamas. Ja meie gümnaasiumipoisid kandsid lipse-ülikondi. Alati. Kas sellest nüüd kasu oli... Millekski ikka oli. Minust aasta varem lõpetanud poisteklassi 32st õpilastest katsetas 31 edasiõppimist ülikoolis, enamasti ttü-s. Ja 30 sai sisse. Nende hulgast on kasvanud üks pangajuht, üks suurettevõtte juht. Ja kindlasti palju tavalisi tublisid inimesi.

Mida ma õppisin? Ma õppisin mõtlema ja oma aega jaotama. Meie füüsikaõpetaja soovitas meil õpiku panni alla panna ja nii konspekteerisime juba viiendas klassis. Sama tegi ka ajalooõpetaja. Mu keskkooliaegne matemaatikaõpetaja oli lasnamäelane nagu minagi. Ja igal neljapäeval nägin ma kurja vaeva enese ekspressbussi mahutamisega, et jõuda kooli tundide alguseks. Igal neljapäeval oli meil esimene paaristund matemaatika. Ja klassi uks suleti kell 7,31 kaheks tunniks. Hilinejad ootasid ukse taga. Ma sain teada, et elus on oluline täpsus.

Keemiaõpetaja rääkis meile vahvaid lugusid oma ainest. Ja vene keele õpetaja ei osanud sõnagi eesti keelt. Tema, rahvuselt ukrainlane, valiti rahvuslikul ärkamisajal mitmeid kordi kooli lemmikõpetajaks, tema õpilased said vene keele perfektselt selgeks.

Ja pagan, ma tahan kogu oma tillukesest südamest, et minu Väike Notsu läbiks järgmisel aastal Eesti tihedaima I klassi konkursisõela. Ilmselt on nõuded läinud karmimaks, aga ma olen valmis temaga tegelema selle nimel, et kunagi kauges tulevikus saaksime kolmekesi - mina, Notsu ja ema, minna vilistlaste kokkutulekule.

2 kommentaari:

  1. Leidsin juhuslikult selle postituse, aga lugedes sain äratundmisrõõmu ja ühtekuuluvustunde osaliseks. Mina lõpetan sel aastal selle sama kooli. Mõnus oli lugeda vilistlase mälestusi, eriti praegu, sest kolmapäeval oli meie lennu lõpukell. Kohtumiseni vilistlaspäeval!

    VastaKustuta
  2. aga minu arvates on see kool endast liiga heal arvamusel
    ilmselt sattus minu klass olema suht raske ja algklasside õpetaja totaalne idioot, sest ülejärgmine klassijuataja (ajast kui mina sealt juba lahkunud olin) töötas hiljem mu isaga koos ning kurtis, et see oli väga keeruline klass - ju siis oli tõesti ning 1 nõrk lüli, sedapuhku algklassiõpetaja näol tekitas minus vastikustunde selle eliitkooli vastu. ilmselt on praeguseks olukord paranenud... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. tahtsin hoopis sellest, et nn eliitkoolide katsed ja miks mitte ka kool ise peaks olema põhikool+gümnaasium, las need algklassi olla ikkagi eraldi ja lapsele kodu lähedal. paljud lapsed avanevad hiljem, paljud anded avalduvad hiljem, see esimene 4 klassi võiks olla nö leidmiste aeg ja eesti koolisüsteem võiks muutuda inimsõbralikumaks - just algklassilaste suhtes
    ps oma lapsed panen ilmselt lähimasse kooli

    VastaKustuta