Väikesel Notsul oli täna lauluringi lõpupidu. Ei midagi võrreldavat lasteaia lauluõpetaja kriiskava hääle ja närvilise olekuga. Mõnusalt rahulikus rütmis lauldi ja tantsiti. Iga laululaps esitas väikese sooloosa ning kutsus vanemad tantsule. Melähmerukistlõikama ning üksperemeesvõttisnaise, kakssammusissepoole jm rahvalikud lood olid jõukohased nii suurtele kui väikestele. Mariliis, üliõpilasest nooruke juhendaja, on viie-kuueaastastega suisa imet teinud. Väikesed käed patsutasid kolme tundmatut Aafrika pilli. Lahe.
Ilusa ilmaga ei viitsinud koju minna. Tsillisime lemmiksõbranna Liisa ning tema venna Oti ja nende emaga Kadriorus laste mänguväljakul. Ainult head muljed. Ja park on samuti kaunis. Valgustatud purskkaevud suisa kutsuvad jalutama ka hämaras.
Proua Betti on viimastel päevadel hakanud õue nõudma öösel kell neli. Võiksin ju madalakõlalise haukumise eest end teisele küljele keerata ning padja kõrvadele suruda, kuid mõte bernhardiiniloigust parketil sunnib mind unisena trepist alla tammuma, kannatlikult ootama, kuniks Suure Ninaga Tibutüdruk natuke uudistavalt siin ja seal luusib ning seejärel kükitab, veekord nuusib ning seejärel aeglaselt tuppa loivab, et end taas külili keerata. Nii olengi osa saanud valgetest põhjamaistest öödest.
Tänasele, 2 juunile langeb meie kolimine Lasnamäele. 25 aastat tagasi vaatas mu vanaema aknast välja ja ohkas - siin kivilinnas ma siis ka suren...
Mulle, tollal kaheksa-aastasele tüdrukule, jäi see südamest tulev kurblik ohe miskipärast südamesse.
Täna, aasta tagasi lahkus meie eelmine koer, rebasekarvaline degranz Jessie. Mõeldes temaga koos veedetud pea kuueteistkümnele aastale süütan aianurgas küünla.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar