esmaspäev, 2. juuni 2008

nädalavahetus@munalaid

Eile hilisõhtul linna veeredes tabasin end tuhande mitmesajandat korda avastamas, kui valesse kohta ma teel olen. Sestap panen täna kirja asjad, mida paari päevaga laiul nägin. Hoolimata elust Tallinnas maastikukaitseala veerel, ei ole kaheksa aastat selliseid kohtumisi toimunud.

Pardipaar kalaretkel. Meie jahipoest ostetud emasele kunstpardile on mitmel hommikul tekkinud seltsilisi. Üks pardipaar uudistab meie pisukesel tiigil ümber kunstlinnu ujuda ning kutsuvaid häälitsusi kuuldavale tuua. Pühapäeva hommikul leidsin nad tiigikese kohal hoolikalt uudistamas ning kalapoegi napsamas. Laupäevase tuvastuse kohaselt elab tiigikeses koger.

Räimelaadung kell 6 hommikul. Naabrimehe varahommikune koputus äratas sügavast unest. Tõepoolest oli ta eelmisel õhtul lubanud püügilt tulles kala tuua. Munalaiu mõõtühikud on pang ja kast. Kilogramm ei ole sinnakanti veel saabunud.

Nastik. Tiigist on saanud kogu majapidamise üks kesksemaid kohti. Tiigi ääres on hea lösutada oranzidel lamamistoolidel. Tiigist on hea võtta vett silmade ning nõude pesemiseks. Ja üleüldse on see veesilmake kuidagi kirsiks tordil. Jälgisin hommikul hapnikupuuduses hüplevate kalade tegemisi ning mõtlesin, kas saaks nende heaks midagi ette võtta kui läbi põhjani selge vee siugles kollasepõseline sale nastik. Vaatasime hetkeks tõtt ning uss kadus roo vahele. Pühapäeval kohtusime veel paaril korral - tema kadus kiiresti kaldataimestikku. Hirmuga ootan kohtumist rästikuga, keda rannakarjamaadel samuti arvukalt leiduda võib.

Nahkhiir. Hilisõhtusesse hambapesusse harva tuulevaiksel rannikul lõikus tiibade vihin. Maja kõrval tiigi veerel toimetas oma öist lendu nahkhiir. Tegelikult ma kardan neid. Õõvastav on teadmine, et päeval nad ripuvad pea alaspidi pööningul magada ning oma öistel lendudel klammerduvad valgesse kangasse. Või on see vaid legend?

Öökull. Vaiksel laiul levib heli kaugele. Hilisõhtul maja ees istudes kostus tillukesest metsatukast huik-huik. Minu arvates oli tegu öökulliga, kuid teadjamad oskasid öelda, et see on "üks teine lind, mille nime ei tea". Vahet ei ole. minu jaoks jäi see kohtumiseks öökulliga.

"Meri on, meri jääb - meri olema peab...", laulsid üle lahesopi arvatavalt Pootsis peetud simmanil mahedad hääled. Isegi klaaside kõla oli kuulda.

"Kihnu diskoks" ristisime suvekodu aknast paistva Kihnu sadamamajaka valgusplingid. Diskotavad ka Manija majaka tuled ning neile sekundeerivad muud valgusallikad saarekaldal. Üle peegelsileda lahe on vaatepilt imeilus.

Sellel nädalavahetusel jäi kohtumata kitsekesega, kes nädal tagasi õhtuhämaruses julgelt maja äärde kepsutas. Kohalikud teadsid rääkida, et siinkandis on hetkel liikvel ka hunt ning ports rebaseid. Meres õitsesid vetikad - kuskil lõuna pool tehtavat nendest salatit, teadis E-10 tiim. Ja Pärnumaa päike kõrvetas mõnusalt tuliselt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar