Proua Betti on nüüd kuudiomanik. Soojustatud puidust laudise ning tõrvapapist katusega, uhke suure aknaga kuudik on varem majutanud aafrika lõvikoera, tõunimetusega rhodesian ritchback. Õigekiri muidugi võib longata.
Aga oh õnnetust. Proua Betti on nõus minema kuuti, kerima end seal ringi, sööma ära majakesse sokutatud hea-parema ja siis on ta hopsti! õues tagasi. Oleks, et vaid õues... Tibin jookseb hooviukse tagant paraadukse taha ja vastupidi, mõlemat ust ägedalt kriipides ning kõrvulukustavalt haukudes. Hetkel on tema jaoks ilmselt seletamatu, miks teda enam tuppa sööma-lösutama ei lubata.
Mina olen täiesti nõutu. On selge, et üks bernhardiinitüdruk ei pea elama elutoas. Aga kuidas talle selgeks teha, et kuudis on soe ja mõnus, et kuut pakub varju nii vihma kui ka tuule eest ning mis peamine (kaval peab ju olema), et kuudist on võimalik oma valdustel ööpäevaringselt silma peal hoida. Ja veel - naabripoisist sõber sir William elab ju ka kuudis.
PS. Samas vaimus jätkates lähen peatselt mõne möödakäijaga tülli. Eileõhtusel jalutuskäigul hirmutas Betz poolsurnuks 91 aastase vanaproua, kelle pisiterjerit oli mõne päeva eest üks "mittekedagihammustav rotikas" purenud. Ja Betzki ei suutnud ennast vaos hoida. Lahkusime prouaga siiski sõpradena olles arutanud koerapidamise erinevaid nüansse. Täna öösel sain sõnumi naabrinaiselt - minu koeratüdruk olevat lihtsalt hulkunud mööda raudteetammi... Kuidas ta välja sai, on meie jaoks hetkel veel mõistatuseks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
ega ta sul niimoodi laksust ei harjugi, et paned kuuti ja jääbki sinna, kui enne on toas elanud.
VastaKustutapead jupikaupa harjutama. et algul natukene kuudis ja siis toas ja siis rohkem kuudis. jne.
Meie kauka läheb kuuti ainult paduvihmaga ja kollit ei aja kuuti ka siis mitte. Aga eks asi on ka selles, et koer on oma olemuselt karjaloom. Ja kui tema (inim)kari on toas, tahab ka tema toas olla.
VastaKustutaMa arvan, et see peaks olema "ridgeback", aga savi see. Looma tuleb ikka harjutada, enne kui ta midagi omaks võtab. Mida väiksem (vanuseliselt) on koer, seda lihtsam. Oskarit harjutasime puuriga lihtsalt nii, et nii kui koeratitt kuskile tuttu jäi (ja seda juhtub ju sada korda päevas), võeti ta sülle ja tõsteti puuri (puuriuks oli lahti). Esimesel päeval ronis selle peale pahuralt välja, aga teisel päeval magas juba nohisedes puuris ja polnud viga midagi. Aga kui sa oma suurt bernamürakat just sülle võtta ei jõua, siis pead ikka tasa ja targu harjutama, alguses ise kõrval istuma jne. Iseasi, kas berna üldse peaks väljas omaette elama, ta on ju nii inimlembene. Suvel on hea harjutada, hoiad ust lahti ja valib ise, millal on õige aeg õue minna. Aga et ei oleks edasi-tagasi tatsamist, siis, kui juba ükskord õue mindud on, tuleb seal ka vähemalt tund aega järjest olla, mitte viie minuti pärast ukse taga vinguda.
VastaKustutaKroonilise koerahoolikuna lugesin kõigepealt läbi Su Bettit puudutavad postitused ja hiljem ka enamuse ülejäänust. Päris aegade alguseni pole jõudnud. Aga kange piiga oled ja au Sulle, et suudad eluraskusi läbi sellise mõnusa huumoriprisma edasi anda. Jõudu Sulle, Väikesele Notsule ja Väga Väikese Aruga bernale.
VastaKustutaelektrikarjus, vähemalt on meie koer selle paigaldamisest saati valdavalt hoovis
VastaKustuta