Esmaspäev, 14. juuli 2008

imesid juhtub

Pagan.
Viimane aasta on toonud mu lähedusse meditsiiniinimesi. Üks neist sundis mind peale reedel juhtunut minema viivitamatult rütmihäirete arstile. (järjekord eelmisel visiidil tema juurde teadaolevalt umbes neli kuud)

Mustamäe Haigla registratuur oma täielises "headuses".
"Misasi see on? Kuhu te selle lipikuga minna kavatsete?" uuris üks registraator. Teine teatas: "Ah anna talle see kaart kätte, vaadaku ise kes teda sellega vastu võtab".

Visati kaart mulle letile. Rütmihäirete arsti kabineti uks oli paokil. Õde kutsus mu sisse. Alustasingi sellega, et mul ei ole muud numbrit kui see kollane kiirabikaart. "Pole hullu," ei olnud arst ülemäära sõbralik. Rääkisin talle juhtunu ära. "Millal te sinna mägedesse ronima hakkategi? Ah kolmapäeval on ärasõit... Noh jõuame", ütles ta pitsatit lüües.

Esmaspäeval nädala pärast ootab mind protseduur, mida lihtinimesele nimetatakse südame sondeerimiseks - reieveenist viiakse kateeder otse südamesse ja hakatakse häiret esile kutsuma, et viga kas kinni külmutada või kõrvetada. Usutavasti ei ole minu diagnoosiks lisajuhtetee südames, vaid hoopis viga kaheosalises av-sõlmes.

Ma olen väga hirmul - doktor rahustas mind nii protseduuri ohutuse kui ka taastumise kiiruse mõttes. Kui kõik läheb hästi, ei jää Pamiiri minemata. Ja mis peamine - ma saan endale kingituseks täisväärtusliku elu!!!

4 kommentaari:

  1. hoian pöialt, et Sul kõik hästi läheks...

    VastaKustuta
  2. Ole tubli! Ja vaata, et kirka-kassid ikka teravad oleks.

    VastaKustuta
  3. Julgustuseks - olen sondeerimise ise läbi teinud, kah av-sõlme jamade pärast. Protseduur ise pole iseenesest valus ega midagi, veidi ebamugav ainult, kui juhtmed mööda sooni liiguvad. Ja pärast peab tunde selili lamama ega tohi liigutada. Aga taastub sellest küll kähku, kuigi alguses on psühholoogiliselt ikka hirm füüsiliselt midagi nõudlikumat teha. Nii et rahu ja julgust!

    VastaKustuta
  4. Ma hoian ka pöialt. Pamiiri pärast ja üldse!

    VastaKustuta