Teisipäev, 15. juuli 2008

kaks aega

Minu aeg jaguneb nüüd kaheks - ajaks kuni esmaspäevani ja ajaks peale seda. Ja eilse päeva kirjutan kuskile kaduvikku.

Õhtul lugesin läbi mime kilo jagu kirjandust supraventrikulaarsest tahhükardiast. Ööd on pikad ning mustad - tänase jooksul mõtlesin tuhandeid segaseid mõtteid.

Pühapäevaks pakin pisiasjadeni kokku Pamiiri mineku koti - paar suuremat ning mitu väikest asja on endiselt ostmata ning osa tarvilikku läbi mõtlemata, mõned asjad on kahevahel. Ees seisab ju terve kuu tsivilisatsioonist ning armsatest asjadest-inimestest eemal.

Ma tahan pisiasjadeni olla täpne ja täidan ka elundidoonori kaardi. Kirjutan üles soovid, millega lähedased peaksid arvestama juhuks kui südameparanduses peaks juhtuma see kõige halvem. Ja tegelikult on mul esmaspäevase protseduuri ees väga suur hirm.

2 kommentaari:

  1. Muidugi ma ei tea kõiki ei asjaolusid, ent... kõiki Sinu poolt kirjeldatud fakte arvesse võttes (olen Su blogi püsilugeja:), oled Sa ikka kindel, et Pamiir on paratamatus ja mitte hulljulgus?

    VastaKustuta
  2. Jah, me vaatasime eile raviarstiga koos Pamiiri graafikut. Meil kulub mitu päeva kohalejõudmisele. Võtan rongis-lennukis teadliku hoiaku keskenduda puhkusele ja enda säästmisele.
    Ja sõber-arst täna küsis - kui tihti ma maniküüri tehes sisse lõikan. /vastus: seda protseduuri teevad nad tihemini kui mina maniküüri/

    VastaKustuta