Kolmapäev, 16. juuli 2008

mõneks ajaks linnainimene

Tegelikult on palju toredaid asju ka juhtunud. Kuigi viimastel päevadel on mul miski psühholoogiline tõrge väikeste maakohtade vastu ning kodust lahkudes kontrollin, kas mobla aku on piisavalt laetud, mõtlen oma suvemaailmale laiul ikka positiivselt.

Nädalaga tekkis palkmajakesele rõdu - sealt avaneb merevaade kolmele küljele. Näha on kaks suuremat saart Kihnu ning Manilaid ja mitu väiksemat ehk Tõstamaa laiud.

Et 9.jaanuari tormist alates, mil majake sai tõsiseid veekahjustusi, ei ole keegi majaümbrust puhastanud, riisusin maast välja meeletu sodilasu. Lisaks kõrkjajäänustele ilmus välja ka eelmiste omanike, väidetavalt suurte loodusesõprade jääke - eterniiti, pool alusetäit telliseid, kenasti laialipillutud. Rookatuse sidumiseks vajalikke traadijuppe oli täis kogu maja ümbrus. Pudeli- ja purgijäägid, väiksemad ja suuremad killud. Kohati näis, et kõik maja sees liigne lendas lihtviisiliselt uksest välja. Tiigist kaevasime lisaks eterniidiplaatide hunnikule ka külmkapi ja paar mõnemeetrist torujuppi.
Majaümbrus nägi nädalavahetuseks välja nagu keskmise suurusega prügimägi. Ning seoses rõduga tekkinud probleem - kuhu ka kõrkjajääkide hunnik ka paigutada, ikka riivab ta inetult silma.

Kuniks me mõtlesime, saabusid külalised - kanuumatkal olev seiklejate klubi ning tendi ja vähese vaevaga sai majaümbruse ühisel jõul lühikese ajaga täiesti puhtaks.

Pühaba õhtul linna sõites oli pagana hea tunne. Hea oli dresside asemel linnariided selga tõmmata. Hea oli juua Statoili kakaod. Hea oli sõita mööda Maksist ja esmaspäeva hommikul oli mõnus isegi tööle tulla. Vahepeal on linnas ka hea:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar