Reede, 2. jaanuar 2009

Tänan Sind, tädi Ulvi!

Juulikuu lõhnab Tallinnas sumbunult ja uniselt. Kuuma asfaldi eriliselt kirbe aroom voogab avatud akendest tuppa. Just sellisena on sööbinud minu lapsemällu tädi Ulvi sünnipäev juuli lõpupäevil.

Minu, koolieeliku, võimalus oli aidata külma laua taldrikute pessu viimisel. Valgete käepidemetega beežist sektsioonkapist tõstsime lauale kohviserviisi ning tordikahvlid, -lusikad ning suhkrutoosi. Elutoaga külgnevast tillukesest hruštšovka-köögist saabusin tuppa kringlivaagena, marjakookide ning koorekannuga. Ukse vahelt imbus oakohvi ja kellegi sigaretisuitsu segunenud lõhna... Miks mulle näib, et sel päeval ei pakutud tavapärast Araabika uba, vaid hoopis eiteakust hangitud Kultakatrinat... Sünnipäevad olid külalisterohked ja meeleolukad. Mõnikord moondus pisike jalapink "pitsu" tagurpidi keerates autoks, millel mind sõidutati. Ja koju läksime taksoga, kakskümmend kopikat sisseistumine tasu, kakskümmend kopikat kilomeeter. Mu muidu kasin vanaema lõi alati korra majja - ega see paar rubla meid tapa.

Tädi Ulvi isa ja minu vanaisa olid vennad. Kaheksateistaastase tüdrukuna sai tädist minu ema ristiema. Ja mingil, mulle teadmata põhjusel käisid meie pered väga tihedalt läbi. Vastavalt aastaajale tähendas kas lumepalli või kivikese patsatus vastu aknaklaasi külaliste saabumist. Meie Kajamaja-koju ei saabunud telefoniajastu mitte kunagi. Oma tulekust ette teatada polnud ehk tollal üldse kombeks?

Pikad õhtud istusime kaardilaua taga. "Me" vajab täpsustamist. Elutoas istusid vaid täiskasvanud. Mina, koolieelik, võisin neid vaid salaja, enamasti ukse vahelt, piiluda. Ametlikult pidin joonistama vihikusse "midagi". Elevanti, kui paremat pähe ei tulnud. Elevandilgi oli oma Lugu. Sedasama londilist vandikest joonistasid nii minu väike ema, tema kasvades tädi Ulvi tütar.
Mida nad mängisid? Äkki oli see 1000? Tihidena võtmine ja andmine, silmadelugemine. Nahkkaantega plokkide kaupa nimesid, numbreid ja kuupäevi. Nii meie kui tädi Ulvi kui tema õe kui... kui meie suure suguvõsa teisteski peredes. Ei olnud siis kollektiivselt vaadatavaid seebiseriaale ja sünnist surmast anti linna- ja maasugulaste vahel teada telegrammi teel.

Ühest minu sünnipäevapakist, olin vast seitsmene, koorusid välja teksapüksid. Teksad, millel nahast firmamärk kaklevate koertega. Tädi Ulvi töötas tollal kaubamajas. Mäletan teda pikas parfümeerialetis, "uues majas", vanast tulles vasakut kätt. Tegelikult oli ta ametilt ja hingelt raamatupidaja. Raamatupidajalikult täpne on arvepidamine A4 kaustikus Väikese Notsu tegemistest. Mitu tundi oli laps hoida, mida sõi, kes viis, kes tõi. Kehatemperatuur igal päeval... Pea kuus ja pool aastat järjest. Ja samamoodi oli korraldatud ka arveldus. Minul, tuulepäisel (üksik)emal oli kupatus sassis nagu puder ja kapsad. Tädi Ulvi A4 kaust teadis kõike pisiasjadeni.

Minu esimene pangakonto. Olin juba koolitüdruk. Ükssada neli rubla rändas värviliste paberite ja kahe nööbi abil kassiks kleebitud plekist kohvipurgist läbi trellitatud luugi tädi kätte. Tädi sinise pastakaga kirjutatud allkiri Hoiukassa hoiuraamatus on selge ning tugev veel tänagi.

Üks naljakas seik meenub.
Elasime juba Lasnamäel. Sel kargel pühapäeval tulime emaga Piritalt suusatamast. Vanaema serveeris hapukapsasuppi. Tädi Ulvi oli meie külaliseks. Miskil põhjusel tahtis ema pakkuda supi juurde pitsitäie viina. (Need sõrmkübarasuurused viinapitsid on meil kasutusel tänapäevani.) Kumbki, ei ema ega tädi ei saanud pudelit avatud. Kork keeras end üle ja nii nad, kaks tegusat naist, lõikasid keermega korgi küljelt lahti.

Veebruaris, kuus aastat tagasi, olin peamiselt majanduslikel põhjustel sunnitud 9,5-kuuse lapse kõrvalt tööle naasema. Ei olnud tollal emapalka. Poolik maja tahtis ehitamist, laenud maksmist ning toiduraha nappis. Ema, kellele olin oma muret kurtnud, ütles, et tema ei tea teist võimalust peale tädi Ulvi. Tädi ei võtnud pikalt mõtlemisaega ning alustasime nädalapikkust harjutamist. Esialgu olin samas toas, seejärel köögis, siis viisin Notsu pooleks päevaks ning seejärel juba terveks.

"Ta on väga hea laps", kiitis tädi Ulvi. Vaid mõnikord pilgutas ta silma ning ütles, et me täna veidi jonnisime. Päevade sisu jääb nende kahe saladuseks. Tean, et kord nädalas sõideti Tondilt trammiga luigetiigi äärde, mõnikord tehti trammiga lisaring. Jalutuskäike võeti ette nii Tehnika-tänava raudtee äärde kastaneid korjama kui ka Liivalaia tänavale gaasiarvet tasuma. Mängutunnid Koidu-tänava pargis... Lastesõime ajastust tubli poole veetis Notsu tädiga. Ja lasteaiaealiseks sirgudes nõudis samuti - emme, lähme hoopis tädi Ulvi juurde.

Tädi tervis näis olevat raudne. Ka 82- aastaselt keeldus ta kategooriliselt abist.
Oli kordi, mil kangus, meie suguvõsa läbiv iseloomujoon, vedas teda alt. Kuulasin õudusega, kuidas ta pesi neljanda korruse aknaid väljaspoolt ning kardinaid ette pannes "lihtsalt tundis, et ei jaksa". Toolile tabureti asetamine on kõrgustesse pürgimisel vist selle põlvkonna viisiks. Viimasel aastal nõustus ta, et abistan teda lahtitulnud kardinakonksu kinnitamisel ning laealuse puhastamisel.
Mõnikord kamandati mind esikust kingapaelu sidumast püsti - "kuule, mul on täna teist korda tolm tõmbamata, sa määrid riided ära!"
Ja Väike Notsu teatas mulle etteheitvalt, et tädi Ulvi koorib õuna ja kurgi ära ning pakub hommikupudru kõrvale hapukoort JA moosi JA mett JA võid...

Septembris rõõmustasime koos hiiglasliku jõulukaktuse õiepungade üle. "Sel aastal on ta nii varane", sõnas tädi lille kastes.

20. novembril jäi kõik pooleli. Kolm päeva varem leppisime kokku autoga poetuuritamise. Paaril viimasel kuul kurtis tädi Ulvi südamekloppimise üle ja alustas regulaarset rohuvõtmist.
"Tead, enne oma südameoppi lugesin voldikust, et arsti juurde ongi parem minna kahekesi. Nii ei jää miskit olulist küsimata", julgustasin teda koos tütrega arstile minema. "Uued ravimid on eelmistest paremad, ei tee uimaseks", oli ta arstiga rahul. Puudutasin lahkudes ta õlga nagu alati ning tänasin. "Järgmisel esmaspäeval teeme nukule tekikoti ka valmis", lehvitas ukselt Notsule.

********

Notsu sai vanaemalt täna kotitäie "pähkleid" - kondentspiimaseguga täidetud pähklikujulisi küpsiseid. Selle kotikese oli tädi Ulvi valmistanud Notsu jaoks külmikusse mitte kunagi saabunud "järgmist esmaspäeva" ootama.

********

Ma olen tänulik. Olen tänulik nende 34 aasta eest. Eriti tänulik olen aastate eest, mil tädi Ulvi kodu oli mu lapsele avatud hoolimata päevast ja kellast. Ta elas 82-aastase elu, olles terve ja tegus lõpuni. Usun, et Väikese Notsu kooliminekut vaatab tädi ühe helesinise pilve pealt.

Kolmapäeval, 7. jaanuaril, matan tükikese oma südamest Rahumäe kalmistule.

2 kommentaari:

  1. Väga ilusad mälestused. Aitäh nende eest, südamlik ja armas. Tädi Ulvil oli, kelle jaoks elada.
    Mõtteis Sinuga.

    VastaKustuta