jõud lõpeb, ei jaksa enam...

Ma ei kirjutanud siia eile mitte ridagi.
Õhtul avasin köögikapi ukse. Ülemise riiuli paremasse nurka jätsin kevadel antideprekad. Noh, et äkki läheb vaja...

Läkski. Enam ei jaksa. Objektiivselt on minu maailmas kõik hästi. Aga mind jälitavad sundmõtted ja hirmusööstud, seotud suvel ravitud ja sügisel end hetkeks uuesti näidand südamehädaga. Vaimsest ülekoormusest tingitud depressioon seonduva paanikahäirega, ütleb terapeut ja soovitab kehal lasta kogeda paanikat, mis ei ole tervisele ohtlik. Ma mõistan teda ja naeran mõnikord oma eripära üle. Ja osadel hetkedel varisen vaimselt kokku...

Ometi olen ma tugevam kui varasematel aastatel - pidasin vastu märtsini. Ma ei nimeta seda allaandmiseks: Minu ustav sõber - Bourne´i "Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat" kirjutab, et ravimitest on kasu, kui need on osake teraapiast. Teraapias teen edusamme -paljusid paanikahooge käsitlen täiesti rahuldavalt.
Sellise probleemiga inimesi on minu ümber rohkelt - ma ei ole kaugeltki ainus läbipõlenu.

Mul jagub ravimit 50-ks päevaks. Lubasin hiljemalt nädala jooksul konsulteerida ka psühhiaatriga, et olla veendunud, et perearsti kergekäeliselt välja kirjutatud valik on sobiv. Seniks veedan õhtuid hr Bourne 533 lehekülje näpunäidete seltsis. Need muide toimivad! Ja antideprekas toimib ka platseebona - kummalisel kombel on peale kahte poolikut tabletti tunne nagu pilvedes hõljuval õnneseenel...