platseebo mõju all

Täna võis juba elada. Hommikul sõitsin tööle antidepressandi-tundega - ümbritsev maailm on pehme ja sõbralik suur roosa vahukomm. Sattusin mitmesse liiklusummikusse, aga mitte paanikahoogu. Isegi töö veeres nagu hernes, küll mõnede väiksemate paanikatega. Hea uudis, et ma suudan neid peaaegu täielikult kontrollida. (Jätkan pooleliolevat tegvust, kinnitades, et see on ebameeldiv, kuid ei ole kuidagi ohtlik) Halb uudis, et kohati ei kõla see veenvalt. Ja veel üks hea uudis. Väide, et paanikahoog läheb alati mööda, ilma ekstrategevuseta, on tõsi.

Lõuna. Minu tänane lõunakaaslane teadis mu probleeme varasemast. (Ja mida siin varjata ongi - olen oma diagnoosi omaks võtnud) Igatahes väitis ta, et kahepäevane antidepressandi võtmine ei saa teha olemist "oluliselt paremaks" - ma olen sattunud platseebo võimsa mõju alla. Sama kinnitas terapeut - oleme põgusas kontaktis igal tööpäeval. Tõesti, ta on suurepärane inimene, kliiniline psühholoog, kes teaduskraade kaitsnud just paanikahäire teemal.

Miks arst ei võiks siis minusugustele kirjutada välja ravimeid, millele segases käekirjas on juurdekirjutet "placebo", "Plac" või pagan... misisganes? Ja apteekritädi noogutaks sellist retsepti nähes mõistvalt ning võtaks mõistvalt kapist välja tabletilehekese ning paneks selle ravimi originaalkarpi. Ja minusugune paanik matsutaks mõnuga pool tabletti päevas ning kiidaks tervise paranemise üle.

Üks mu parimaid sõbrannasid on veendunud, et ma kannatan kõikvõimalike enese tekitatud hädade nagu ülekoormus ja ülemõtlemine ja mis iganes veel, all. Küll aga ei viita miski äkksurmavõimalusele südame seiskumise läbi.
Täiendan: Lisaks ei kannata ma ka ühtegi haiguse all, mille sümptomiteks on söögiisu vähenemine. Avastasin poest heeringakarbi kirjaga "Kaaluka kiusatus" (kaloreid kui ma ei eksi 104 per 100g). Kiusatus oli tõesti - pistsin karbitäie koos leivaviiluga korraga nahka.