kasukas veelombis

Seitse plusskraadi peegelduvad täpiliselt ninalt. Miinusega harjunud kasukas, kevadiselt pisut tokerdunud, on ilmselgelt liigne.

Päike soojendab maja helehalli soklit ja sokkel omakorda vastu seda toetavat bernhardiini. Külg on maas ja keel vestil, silmad pilukil.

Veed sulavad, aga provva Betti lösub rahumeeli veeloigus. Püsti tõuseb rahulolematult urahtades - no mida siis nüüd oli? Ma ei või siin olla vä? Minul kasukas märg, mismõttes? Palav on hoopis ju.
Toa poole ta ei kipu. Veidi avastan ta kuudist. Kui südatalvel põõnutas tibi tagatoas, ukseks olev mistrajupp kindlalt suletud, siis nüüd ripuvad lõuad üle kuudiukse. Parema moka all käpp ning vasak toetub otse aluslauale. Silmad pilukil ja suurte sõõrmetega nina õhtku ahmimas.
Ikka selleks, et mitte maha magada möödajooksvaid taksikoeri. Info võõrast neljajalgsest meie tänaval või tammil kuuldub kaugelt varem eluka nähtavale ilmumisest. Alustavad Nõmme-poolsed hunt ja rotweiler. Jätkavad kaks kikkis kõrvadega hunti. Seejärel tundmatut tõugu nähvits ning olenevalt valvekorrast paar keskmisest pisemat penikest. Seejärel naabri-William ning lõpetab Betti madal alt.

Vanaks on ta jäänud. Tukub mõnikord ega märkagi kojutulnud majalisi. Ärkab alles siis, kui võti ukse kallal krõbiseb, või hullem veel, uks juba seestpoolt suletakse. Ikkagi umbes seitse-kaheksa aastat bernhardiini.
Temast piltide tegemine tegi meele rõõmsaks. Muretu vanadus.