koolikarusellil pöörlemas

Katsetamine hakkab juba harjumuseks saama. Väike Notsu katsetas pühapäeval koos sajakonna omaealise tüdrukuga Prantsuse Lütseumi.
Etteütlus olnud lihtne - "Kana munes suure muna" ja "tuul puhus..." ei ole tema jaoks rasked laused. Matemaatikaga saanud ta samuti hakkama. Seejärel küsiti, kus ta elab. (Hiljem meenus mulle, et aadressi järgi elame ju hoopis teises kohas ja selle aadressi panin vist ka ankeeti). Seejärel uuriti, kas tal ka lemmikloomi on (jah, koer) ning millega ta vabal ajal tegeleb (mul ei ole eriti vaba ega, sest ma käin kolm korda nädalas suusatrennis). Siis olnud veel küsimuseke, kas trennis meeldib (ikka). Kaks lühikest teksti, millest ühes oli juttu nutvast kassipojast. Õpetaja küsis, mida tema poiste asemel teinuks (mina viinuks kassipoja kassiema juurde)

Oligi kõik. Vastused teisipäeval.

Meeldis, et kuueaastaste katsetused vaadatakse kiiresti üle. Meeldis suhtumine - väike kõne direktori poolt. Ja tegelikult oli hea ka see, et lootusetud saadeti iga etapi järel minema. Tegime ju Inglise Kolledzis kogu tralli lõpuni, kuigi juba esimeses etapis nulliti Notsu võimalused.

Üheksandik tegi nädalavahetusel teise vooru loovuskatseid - temalgi sujus suurepäraselt. Täna on vestlus ühes ja homme teises koolis. Lisaks on homme esimese tasandi katsed tema esimeseks valikuks olevas koolis.

Minu juhendajatest üks suvatses peale teist edasilükkamist mu bakatöö üle vaadata. Parandusi on vähe - mõned lausete ümbersõnastused, paar copy-pastega plokkide ümbertõstmist. Mõni lause, mille kohta juhendaja arvas, et tema nagu ei saa täpselt mõttest aru...
Kusjuures kõik muutused puudutavad seminaritöö osa, mis idee poolest juba äragi hinnatud. Lisan iseenese tarkusest ühe peatüki ning siis on seegi kaelast.

Käisin eile tegemas reportaazi Keila-Joa looduspargist - seda osa, mille raadio-õppejõud "unustas" meile edastada. Jäänud on rahvaküsitlus ja materjali montaaz. Ülejäänu valmib kahel korralisel Tartu-laupäeval.

Lõpp paistab ikka üsna selgelt:)