Laupäev, 4. aprill 2009

orav rattas

Mõnikord tunduvad asjad olevat kontrolli all. Bakatöö ootab oma järjekorda juhendajate lugemislaual. Jooksvad koolitööd on järjel. Õndsale rahulolule järgneb kurb krahh.

Näiteks on jooksva koolitöö juhendaja otsustanud lisada õppeprogrammi ühe ülesande, mille ta eelmisel korral "unustas" edastada. Seejärel selgub, et igaüks vaatab ise, kuidas tööd tehtud saab. (tegemist on nii tehnilisi programme kui ka konkreetset riistvara, mille hind 10-20 tuhande kanti küündib, nõudva ainega) Ja mittekedagiütlevas kõneviisis on sõnastatud ka tööde tegemiseks kuluv aeg (tema ei oska ennustada minu oskusi)

Bakatöö sooviks hädasti kirjutada juurde kirjutamist umbes 5 lehekülge - leidsin huvitava lähenemisnurga ning lisaks tahaks kaasata ühe peatüki juurde lisaallika. Aga see kõik tuleb mitmes kohas kajastada...

Väikese Notsu minek Inglise Kolledzisse takerdus müstilisse "valmisolekusse keele süvaõppeks". Naistefoorumis sahistati, et see ongi peamine "väljapraakimise" kriteerium. Tõepoolest, 35-punktilisel skaalal oli tegemist 10-punktilise väärtusega. Olen siiani pidanud oluliseks, et väikelaps omandaks emakeele ning keeldunud tema näol osalemast "inglise keele kursustel väikelastele". Aga Kolledzis olnud vajalik just ingliskeelse sõna seostamine pildiga...

Lähen üha enam seda meelt, et Notsu suundub kodulähedasse Nõmme Gümnaasiumisse - kui see kool sobis presidendile, kõlbab käia ka minu piigal. Kes teab, millised on nõudmised gümnaasiumisse astumisel üheksa aasta pärast.

Töö on kooliasjade taustal liiga vähe tähelepanu saanud. Kahel kohal täielikult rabeleda ei suuda.

Lisaks on armsa inimese lähedane (minu sõbra sõber on ka minu sõber) haiglas gangreenieelse seisundiga. Eelsest pärishaigusesse üleminek tähendaks mitmeid olulisi ja loomulikult mitte meeldivaid muutusi, mitmete inimeste elus. Kahel korral on ta haiglast jalga lasknud (pini tahab süvva). Loodetavasti parandab kevad ka kaheksakümnekaheste meeleolu. See ju tervenemisel ülioluline.

1 kommentaar:

  1. Vaatan meie reaalika pealt, et tegelikult on nendes süvaõppega koolides ikka päris karm elu ja mõnikord on mul küll tunne, et päris kooliminejat last sinna kooli küll ei paneks. Meie jõmm läks Reaali peale üheksandat, sest et kutsuti, Selles vanuses on siiski juba selgem, milleks on eeldusi ja milleks pole.
    Tervenejatele aga tervist...

    VastaKustuta