Iga kord kui ma avan lõputöö, tuleb okse maitse suhu. Päriselt. Ma olen vist allergiline:)
Kirjutasin kaitsekõne, printisin suure fondiga välja (midagi oli telereporteritöö kursusest ikka kasu ka). Printisin retsensiooni ja slaidid ka. Võtsin miski aluse, noh et minu ja nende vahel oleks midagi.
Ma ei tea, kas meil kaitstakse ees või kohapeal. (Eelkaitsmisel koguni istusime.) Olen juba visualiseerinud, kuidas ma 135-s ümber kukun, kuidas tähed silme ees keerlevad, kuidas sõnagi suust ei tule ja muudki.
Lohun, et seda on teinud tuhanded enne mind ja teevad edaspidigi. Aga seda ma ei usu, et kaitsmine on vaid formaalsus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Julgustuseks sulle, et kaitsmine ON suhteliselt formaalne! Eelmisest aastast veel meeles, et eelkaitsmine oli väga pingeline ja kuidagi veel mitte lõplik - igaüks tahtis veel kommenteerida ja oma märkusi ja ettepanekuid teha. Kaitsmisel oli hoopis teine õhkkond - rahulik, küps ja lõplik. Nii et rahu, ainult rahu! Tegelikult ongi juba kõik möödas, i-le vaid täpp peale panna. Edu!
VastaKustutamoosirullil on õigus. Sa kuulud vaid sellese ringi, kes põeb hullult eksamiärevust. Tean seda tunnet. :) Kui mitte muud, siis jääb see kaitsmine sulle selle läbi kauaks meelde. ;) Ole tubli, Sul on pöidalhoidjaid!
VastaKustuta