"tarastatud" lapsed

Väike Notsu nuiab juba teist päeva mind naabritele helistama, et paar aastat nooremat naabritüdrukut õue kutsuda. Igatahes mängiti õhtul sõbralikult meie lastetoas.

Kui naabripiigal aeg koduteele asuda, hüüti ühiselt aia ääres naabrivanaema - tulutult. Toas olles ei kuule heledahäälset hüüdmist keegi.

Uurisin Notsult, millise plaaniga naabripliks koju saab. Algatuseks mängisid nad veel "külma ja kuuma" Aga plaani ea päästvat vanaema ei tulnud. Ootasin üksi toas - see on osake programmist a´la "sügisel lähen kooli ja pean ise asju lahendama".

Notsuke mõtles ning saatis naabritüdruku mõne aja möödudes ise koju. Meie väravast välja, auto ja aia vahelt naabrite väravani, aitas väiksemal avada autoväravat (jalgvärav neil hetkel katki) ning vaatas et hundikoeralaadne ülielav prints Will aiapilust välja ei poeks ning lipsas kiirelt tuldud teed tagasi.



Õhtul viisin Notsu vanaema juurde Lasnamäele. Vaatasin üsna üllatunult Notsust oluliselt pisemate täiesti omapäi toimetamisi - kellel ratas, kellel uisud, tuiskasid plikad vanemateta ringi. Pakun, et pisimad vanuselt üle kolme aasta ei olnud. Ka Notsu parim sõbranna juba paar aastakest emata paarsada meetrit Männi parki mängima jalutab.



Ajendas mõtlema, et miks eramajade lapsed nii "hoitud" on, et hoovis välja ei lubata? Tegelikult on meie ning ristuval tänaval enamvähem samaealisi lapsi lisaks Notsule ja naabritüdrukule veelgi. Majaesisesse parkmetsa ning lähedasele mänguväljakule saavad nad aga minna vaid vanema saatel. Natuke kahju ju... Aga mõte üksi või sõbrannadega kodukandis tuiavast seitsmeaastasest ajas judinad peale.


Ja veel... tegelikult läheb ta kuu ja mõne päeva möödudes kesklinna kooli... /Kanaema/