Teisipäev, 8. detsember 2009

Betz, kaks aastat meiega

Täna, kaks aastat tagasi istusin sessi lõppedes Tartu-Tallinn liinibussile. Eriliseks muutis selle sõidu mu kaaslane - bernatüdruk, kelle Tartu koerte varjupaigast endale majaliseks ja sõbraks tõin. Tädikesed uudistasid bussis, kas tegemist on kurja loomaga. Vastasin kahe sõnaga (ja valetamata) - ei tea. Me olime selle koeraga tuttavad vaid mõned kilomeetrid - just niipalju kui Raadilt bussijaama jalutasime. Betti reisivarustusse panid varjupaiga töötajad suukorvi, ilalapid ning teki, lisaks paar paari kilekindaid ja kilekotikesed igaks tuhandeks juhuks. Ka öeldi, et bussijuhil ei ole teoreetiliselt õigust korralikult suukorvistatud ja rihmastatud koera veost keelduda, ent ega nad rõõmsad ei ole.
Reis sujus - Betz lõõskas magada. Koju jõudes sõi pool kanakoiba, teise poole jättis kaussi. (ja ma arvasin tõsimeeli veel mõnedki nädalad, et berhardiin sööbki korraga pool koiba või terve kanafilee)
Esimese talve elas Betz toas. Õppisime teineteist tundma, sotsialiseerisin teda mitte ründama suvalisi inimesi. See ei olnud üldse lihtne ja Murueide abita olnuks eos ebaõnnetunud. Siiski jäi Betzule komme lükata ninaga õrnalt endast selgelt nõrgemaid - vanureid ja väikelapsi. Paraku on õrnus inimeseti erinev mõiste. Ebakindlalt kõndijatest hoiame lihtsalt eemale.

Ühesõnaga, mul on täna taas koer elutoas. Sedakorda opereeritud loom. Kõhualune on veidi enam paistes kui eile. Esimesed paar opijärgset päeva peabki nii olema. Vist. Süstisin taas antibiootikumi ning seda jagub veel kaheks päevaks. Betz sööb isukalt ja käime ka pisut jalutamas. Ähvardatud verd ei ole haavast eritunud.
Külitasime õhtul koos esikuvaibal - koer kipub vägisi sülle ronima. Ja oma laia keelega vedas mul üle näo ka:) Kammisin teda taas põhjalikult. Vastutasuks sain võimaluse haava silmitseda ja katsuda. Kammimine on teine fetiš söömise kõrval - just tunde ja tunde kestnud kammimise tulemusena hakkas loom kaks aastat tagasi mind usaldama.

Esikust kostab valjut norskamist - umbes sellist häält võiks teha ka kerekas keskmises joobes meesisik. Aga on hoopis õrn bernaplika:) Mõnikõmmend sentimeetrit koera ninast ülbitseb kass, üritades end koeraga ühepikkuseks venitada. See on neil esimene kohtumine tubastes tingimustes. Ei mingit ajujahti. (Murueidel õigus nagu alati)

Pikka iga Betzule. Vanust on tal tänaseks kaheksa kuni üheksa aastat, bernatüdruku kohta soliidne iga.

4 kommentaari:

  1. Pikka iga Betzule tõepoolest ja kiiret paranemist. Ja kas sa siis ei tea, et tõeline valvekoer norskabki kohutavalt, et võimalikke sissetungijaid kohutada :D

    VastaKustuta
  2. Pikka iga ja rõõmsat kooselu jätku :)
    Sa olid väga julge, et tõid varjukast koju täiskasvanud suure koera! Aga näe kui hästi vana koer uusi trikke õppis.
    Meie Lotte on ka varjukatüdruk aga tõime ta endale suht titekana, mingi 6-7 kuud võis ta vana olla. Vanemad olid väga ähmis, et sa ju ei tea, kes temast kasvab ja mis iseloom on aga õnneks on Lots sõbralik tüüp ja lastega leebe.

    VastaKustuta
  3. Mäletad, Hiir, kui Sa talle iga päev värsket hakkliha käisid ostmas ja muretsesid, et 'kutsul isu nönna närb', otsides kõikvõimalikke paremaid palasid, et kutsuke oleks nõus üldse sööma... :D :D :D
    Ma pidin tollal naerukrambid saama, kui esitlesid mulle oma arust 'maailma esimest bernat, kellel pole söögiisu'.. :D :D
    Ja kui ta siis lõpuks kohanes ja stressist üle sai.... irwwwwwww... :D :D
    Ehh, olid ajad... ;) :D
    Nostalgia.. :))))

    VastaKustuta
  4. Jaaa, Murueit, tema hellitusnimi on nüüd ju kompostihunnikuke.
    Ma teen tähelepaneku - Lotte on popp koeranimi - Murueide varjukatüdruk kannab sama nime!

    VastaKustuta