Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Talvisel Torilaiul

Laubal kolasime suvekodu vaatama. Kas ikka uksed lukus ja aknad terved?

Pärale jõudsime talvise sõidu ideaaltingimustes - Tallinn-Pärnu nöörsirge maantee oli suviselt kuiv ja puhas. Aga järjest selgemaks saab, et ma tahan endale päris-oma-autot. Emalt laenatud Corsa sobib oma mõõtudelt suurepäraselt tööle-koju linnaliikluseks, ent maanteel käitub ta nagu väike vastik kits. (Mind suisa häirib kui auto saba kerguse tõttu stabiilsena ei püsi.) Audru-Pootsi-Munalaiu sadama kurvides kinnisõidetud maantee lubas väsinud amortidel tujutseda. (No miks ma ometi halan, eelmisel aastal kulus autoremondile kokku 1100 krooni ja seda koos õli lisamisega, üle-eelmisel veelgi vähem ning tõsisemaid töid ei ole sellele kaksteist aastat eakale vanurile üldse tehtudki).

Pootsil teati rääkida, et jäätee, olgugi ametlikult avamata, viib Kihnu. Pootsi poest soetasin pirukaid - mul on selline mõte, et suvitajad võiks oma sisseoste teha kohalikus poes. Nii liigub seal veidikenegi lisaraha ja ehk jäävad külapoed niimoodi ellu. Igatahes müüb Pootsi pood korralikke vaarakuid (nende eestikeelne nimetus on küll sotšnik). Suvisele sortimendile olid vahepeal lisandunud ka viinisaiad.

Torilaiu-majakese ümbrus oli lumest puhtaks tuisanud, väikese hange leidsime toast. (Kanajalgadel majakesest on ikka kasu) Majani aga sumpasime põlvist saadik lumes. Tasapisi oli tuisanud vist mitu päeva - tuvastasime vaid ühe sõralise, suuruse järgi oletades metskitse, jäljerea. Tiik on tõenäoliselt põhjani külmunud, veetase madalaim, mida näinud olen.
Kihnu ei saanudki - vahepeal tõusnud tuisk kaotas saare silmist ning kökats-läbivusega Corsaga ei tahtnud merele purjetada. Tähistamata jäätee on halva nähtavusega sobilik küll kohalikele ent kõlbmatu proovireisijatele. Sadamatädid teadsid rääkida, et Kihnu-Virvel olnud reedel sünnipäev. Manilaid paistis küll kenasti, ent sinna autoga ei saa - Pärnu-Kihnu praamitee jääb vahele.

Seekord siis sedamoodi - veebruar pikk ees. Pähe tekkis mõte minna merejääle kalastama. Kui kala ei saa, siis lõbus on kindlasti.

5 kommentaari:

  1. Mu vanaisa on pootsist pärit, vanatädi oma mehega elab siiani seal. lahe kant on see Pootsi-Tõstamaa-Munalaiu.

    VastaKustuta
  2. Kas sa tead, muideks, kuidas Pootsi kanti omal ajal Pärnus kutsuti? Jõledate maaks :D

    VastaKustuta
  3. Kui jää peale kalale lähed, siis ma vist pean Sulle laenamiseks oma jääpuuri üles otsima (kuigi ma ei tea, millises kuhjas see garaažis olla võiks) :P

    VastaKustuta
  4. jõledate maa seepärast, et kui Pootsi kalurid Pärnusse oma kala müüma tulid, rääkinud nad nii roppude sõnadega, et naised kõrvad katsid ja lapsed sootuks koju saadeti.

    VastaKustuta