Ma olin taas valmis oma kodumaja aiale siduma ümber punasevöödilise parkimist keelava lindi peatustega auto peeglitel. Kord aastas, vastlapäeval, ei mahu ma peale lõunat harilikult koju parkima. Pealegi on sel aastal vaid meie ja naabermajal tee täies ulatuses puhtaks lükatud. Ahvatlev paik mootori suretamiseks - ja siis ei ole vahet, kas ummistatud saab jalg- või autovärav.
Igatahes keetsin ma eile potitäie hernesuppi, mis napilt pääses kõrbemisest. Epp & co tõi kümme magusat saia vahukoorega. Väike Notsu ja tema parim sõbranna, paar ööd meil veetev Saskia, nentisid dejavud - nad olid päeval koolis juba sama menüüd söönud:)
Linade suvist kasvamist ennustasime siinsamas hüppemäel. Meie uus, nädal tagasi saabunud sportsoomekelk sooritas liuglemise kaugusrekordeid. Kui vanarahvast uskuda, kasvavad nii pikad linad, et voodigi tuleb uus soetada. :) Aga kelk on vinge - segu nostalgilisest tõukekast, mille alla saab paigutada erineva laiusega suusad ning ette kinnitada... korvi. Hea turult piima või saia tuua.
Lahe lumepark on hüppemäele rajatud. Minu jaoks on nõlv veidi lühike ja oma pikkuse kohta järsk, ent Notsul oleks paras laudamas käia. Et tema sõbrannad ei lauata, siis tema ka ei viitsi. (Mhmh, 2x500 krooni kahe hooaja jooksul lauasaabastele... pluss laud ise ja klambrid. Nendin, et kolmandat hooaega lõpetav ja sõna otseses mõttes alt siledaks ja tagant ribadeks sõidetud murdmaasuusakomplekt on end kordades enam õigustanud)
Niisiis kelgutasime kiiruse ja kauguse peale, sõitsime alla üksi ja kahekesi, rongi ja kõrvuti. Notsud magavad tükimat aega sügavat und, endalgi kippus juba uni silma.
teisipäev, 16. veebruar 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar