Tugitoolisportlased

Meie vaatame olümpiamänge kahel korrusel. Nimelt on Väike Notsu hakanud oma emotsioone väljendama titelikult - kiunudes ja röhkides. Tähelepanupuudus ehk? Saatsin ta eile elutoast koos prantsuse keele õpikuga ülakorrusele järele mõtlema.

Ise vajusin punasesse sohvasse ja esmalt vaatasin suusatamist "poole silmaga". (Olin eos veendunud, et Šmiguni tagasitulek ebaõnnestus.) Noh selline "poolkohustuslik" vaatamine...
Minut minutilt läks aga sõit põnevamaks ja äärepealt oleks tänaseks keedetava hernesupigi põhja kõrvetanud.
Miljon positiivset emotsiooni läbis elutuba - kahju, et kulda ei tulnud, kuid hõbe oli suurepärane. Finišhis köhivat suusatajat vaadates näis, et ta andis endast kõik.
Möödunud nädala lõpus vaatasin ETV-2-lt 1996(?) aasta filmi Šmiguni-õdedest ja Tolikust. Ma ei kujutaks ennast ette oma lapsi niimoodi taga piitsutamas. Aga ikkagi, milline täpsus vormi ajastamisel...

Notsu tuli peale naiste sõidu lõppu samuti elutuppa - tema oli meie teadmata vaadanud ülemisel korrusel. Hoolimata Šmiguni paremast tulemusest jääb lemmikuks jätkuvalt Eveli Saue:)

PS. Pühapäevane ja esmaspäevane prantsuse keele harjutamine meenutab piinapinki. Ei ole haruldane, et õpikule või vihikule ühtäkki tiivad kasvavad. Minu kannatus on lühem - läkitan ta kuule. Mõnikord ähvardan lisaks kahtedega päevikus ja vahel soovitan "tädi Epu kooli" üle minna. Ja siis ilmub tibi mõne aja möödudes "õppimata" ja "üliraske" dialoogiga ning vuristab selle peast. Sellel õppeveerandil ei ole ta saanud mitte ühtegi hinnet mitte üheski aines allapoole "viit". Masendav. Vajan õppetundi seitsmeaastaste psühholoogiast.