Reede, 5. märts 2010

Meenutusi ammulahkunutest

Meiegi suguvõsas on "oma lugu" - keegi kelle saatus viimases sõjas teadmata jäi. Vanaema peres jäi kadunuks tema vanem vend. 1970-ndatel, mil sõjast oli möödunud "napp" 30 aastat, lootis vanaema vist kusagil südamesopis ikka venna elusolekut. Vanaema rääkis, et venna naine uurinud tulemusteta abikaasa saatust nii Moskvast kui läände putkanud külarahvalt.
Kadumisloo vahendanud vanaemani venna relvavennad. Kaks sugulaspoissi, vanaema vend ja mu kadunud Hiiumaa-tädi Hermine vend, teeninud kuskil Karjala kandis. Kui mu lapsemälu ei peta, siis tahtnud nad Soome karata. Tol öösel kuuldud metsas laskmist. Relvavennad kamminud hommikul metsatuka läbi, kuid jälgi heitlusest ega värskest matusest polnud. Nii vanaema vend Orest (koduselt Oskar) kui ka tädi Hermine vend, mu mälu järgi Juku, jäid kadunuks. Peale vanaema lahkumist 1993. aasta esimesel päeval ei räägitud Hiiumaa-lugusid enam sagedasti.

Tädi Hermine surmani väisasime emaga kaks korda aastas Hiiumaad - nädalake suvel ning nädalavahetus tädi Hermine sünnipäeval septembrikuus. Kord ei mahtunud mu Datsuni-köks praamile ning hilinesin hambaarstile. Tohtriga tuli jutuks mu veerandik-Hiiumaa-päritolu. Selgus, et arstki pärineb samast, Reigi-Luidja kandist. Enamgi. Hambaarsti tädi olnud mu vanaema sõjas kadunud venna abikaasa. Lehma lellepoeglik sugulus küll, aga siiski:)

Hambaarst teadnud, et Raasiku kanti saabunud sõja järel elama mu vanaonu nimekaim, samaealine ja eraklik. Kahjuks jõudis ta lahkuda teispoolsusse enne kui mu ema temani jõudis.

Mõne aasta eest käisin Rahvaülikoolis genealoogia kursustel. Õppisin kasutama arhiivide värskeid veebivariante. Tõnismäe tänava arhiivi veebiosast leidsin oma vanaonu nime toksides tema mahalaskmise kuupäeva. Ma ei ole tahtnud minna arhiivi originaali vaatama.

Eile käisin taas hambaarstil. Ta ulatas lahkudes pakikese, paludes see viia emale. Pakis sisaldus vanaonu foto, pildistatud koos tema tädiga - selline uhke ja hästi hoitud keraamiline pilt, millel ajahambast jälgegi pole. Vanaonu näojooned on vanaemaga sarnased.
Vanaonu abielutunnistus. 16. detsembril 1935 abiellusid Hiiumaal Puski kirikus Anastassia ja Orest. See paber olnuks samuti nagu eile väljastatud - ei mingeid koltumisjälgi. (Puski kirikust enesest Kõpu ja Nurste teeristil, on järel vaid hunnik punakaid telliskive.) Pakis oli ka kolmas ese - hõbedast sama daatumit kandev suhkrulusikas, mille varrel AOM ehk siis abiellunute monogramm. Hambaarst sõnas, et tädi Anna kõnelenud oma esimesest abikaasat alati ülivõrdes. Minu emagi käinud lapsena oma ema ehk siis minu vanaemaga tihti tädi Annal külas. Elanud tädi nendega samas, Kalamaja kandis.

Vanaema plekk-katusega kodumajast Reigis on alles vaid vundament. Maja ehitas tema isa Eesti Vabariigi ajal. Vanaema lahkus lapsepõlvekodust Tallinna 15-aastaselt, ehk umbes 1930. TEma vanemad surid sõja ajal vähki ning vanaema noorim õde napilt kahekümneselt ehk kohe peale sõda, peapõletikku. Et Hiiumaa asus "piiritsoonis", oli sinnasõit komplitseeritud. Nii suhtles vanaema peamiselt vanaisa sugulastega Türi-kandis. Ja Reigi küla kõige uhkema, ainsa plekk-katusega maja, vedas üks sugulastest oma elamuks Kärdla linnas. Mu ema sõnul on hambaarstilt kingiks saadud hõbedast suhkrulusikas ainus vanaema lapsepõlvekodu meenutav ese. Suure ringiga saabunud.

1 kommentaar:

  1. Vahel on imelik, kuidas asjad meieni jõuavad ja milliseid mälestusi endas kannavad....

    VastaKustuta