Kolmapäev, 31. märts 2010

Vanaema sünniaastapäev

Minu vanaema, mu lapsepõlve eredaim päike, saanuks täna 95-aastaseks. Vanaemast saab rääkida vaid kaugminevikus - 1993. aasta uusaastaööl jäi ta igavesti 77 - aastaseks.

Vanaema sünnipäev tähistas minu lapsepõlvedes kevade algust. Lõhnas värske kurgi järele. Päike paistis miskipärast alati eriti eredalt. (Või olidki lapspõlve kevaded hoopis teistsugused?). Ema ja vanaema hakkisid kausitäite kaupa kartulisalatit ja rosoljet. Valmisid praelihavaagnad ning postkasti potsatasid õnnitluskaardid. Ümbrikus ja ilma. Ja nõuka aegne eriteema - hilisõhtused telegrammid ehk kiirõnnitluskaardid, milles peenikesele pruunikale paberiribale trükitud ja kaardi sisse kleebitud täpitähtedeta lühitekst.

Kalamaja tibatillukesse kööktuppa mahtus pika laua taha istuma vähemasti paarkümmend inimest. Sama laud ilma täiendava vahetükita on praegugi meie Nõmme-kodu igapäevaseks söögilauaks.

Sumpasime täna ema ja Notsuga surnuaial põlvini ulatuvas lumes. Selleks, et viia hauale kaks kreemikat roosi ja küünal. Nii talvist vanaema sünnipäeva ma ei mäletagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar