Kõrini!

See debiilik, kes eile ohutulede vilkudes seljakoti moodi Opel Corsaga Adaverest Tallinna poole veeres, olin muidugi mina. Maksimaalkiiruseks jäi 50 km/h - nii sai sõita umbes 2-3 minutit, seejärel liikus veetemperatuur taas keemise poole. Kiirusega 35-40 km/h jõudsime lõpuks koju.

Korralistes hooldustes saaks ehk kümnekonna tuhande eest osta hingerahu - õlivahetuse, mootoririhma ja veermiku kontrolli? Mul pole eales garantiiga autot olnud ja sestap ei teagi ma selliseid asju. Helistasin hommikul mõnedele Opelitele spetsialiseerunud firmadele - varuosa leiaks täna, ent mehhanikut mitte. Nii jääb asi siiski esmaspäeva ja usaldusväärse inimese hoole alla. Kas vahetusele kuulub veepump või mootoririhm, seda peab tuvastama asjatundja. Ja kui mootoririhm, kas siis täiskomplekt rihma ja rullidega või siis ainult rihm? Või annab olemasolevat rihma hoopis pingutada? (Äkki peaks minema tagasi kooli ja õppima mõttetute valgekrae-erialade asemel midagi praktilist, autoremonti näiteks???)

Kõige nõmedam puänt - neljapäeva hommikul süüdet keerates tegi Seljakott valju karu häält. Jah, ma tean, et keevitatud sumbutaja, mis pidas vastu kaks aastat, on väga hästi tehtud töö. Aga et need kolm roossteauku sinna ühe ööga tekkisid... Õnneks oli sumbutajamüüjalgi MaSu ning kohe hommikul sai jupike asendatud riiulist võetud detailiga. (Soodsam on vist taksofirma kaart soetada...)

Vedasime eile koju veeredes kihla, mis on järgmine altvedav jupp - panused läksid mootorile ja rattalaagritele:)

Esmaspäev on tihedalt täis tipitud igasugu asjaajamisi - tunnen end hiiglama õnnetuna. Hakkasin mõttes ümber tõstma - näiteks saab Notsu kooli ka bussiga (saadan ta bussipeatusesse = 2x400 m hommikvõimlemist). Oma tegemised tuleb ka ümber sebida - ma suisa vihkan kui tehnika alt veab.

***
Käisime haiglas Võru-vanaema vaatamas. Midagi head seal pole - infarktikoldeid leiti üks kuni kaks. Tegu ei ole infarktikestega vaid ulatuslike kolletega. Süda on jätkuvalt rütmist väljas, hommikuti teeb haiget ja õhtuks läheb paremaks. Veresooned on lupjunud. Kogu vasak pool tundvat end kehvasti - vasak, see remonditud jalg, on jahe ja nõrk ning pea lõhkuvat valutada. Võru-vanaema lamas voodis väga hädisena. Kojugi ei küsinud, nõudmisest rääkimata. Lühiajaline mälu on vussis - õhtusel külaskäigul oli ununenud osa hommikuse hommikuse külastuse detaile. Näiteks väikesed maitsvad pirukad öökapisahtlis...

Hetkel on ta intensiivist jõudnud tavapalatisse. Palatikaaslased nentisid progressi söömisel ja maailmateadvustamisel võrreldes esimese saabumispäevaga. Raviarst loodab prognoosida algava nädala lõpus. Lõuna-Eesti Haigla võimaldab õnneks peale nö kojukirjutamist jääda patsiendil vaheetapina hooldusravi osakonda taastuma. Arsti sõnul õpetatakse selle kümne- kuni neljateist päeva jooksul patsiendile toimetulekut muutunud elus.

Rõõmsatest kevadpühadest on asi ikka väga kaugel.