haigeh, jätkuvalt

Urr. Ma ei ole tuhat aastat nii haige olnud.

Hommikul seitsme paiku tegin läbi une Notsule punupatsi. Voolasin mingil moel ka trepist alla, kuid ta oli vihmavarju juba ise leidnud ning mõistliku lapsena kummikud jalga ajanud.

Järgmine pilt saabus 12 paiku, kui ema helistas. Lauatelefonile alumisel korrusel, pikalt ja nõudlikult. Sõin ja jõin veidi ning voolasin terpist üles tagasi. Ärkasin mingi aja pärast taas. Valmistasin söögi koolist tulijaile ning läksin apteeki shoppama. Õues oli veidi kergem hingata.
Nii palju ravimeid võib osta vaid friik, aga ma tahan terveks saada.

Ampsasin erinevatest purgikestest ja potsikutest tablette ja magasin veel.
Nüüd, hilisõhtul, on pisut parem - üks kõrv isegi kuuleb veidi, teine kohiseb jätkuvalt. Kurgu on keegi valusaks kraapinud ja kopsu miskid valusad klimbid tekitanud. Silmad valutavad ka. (Oleks ma mees, oleks ma juba ammu ää surnd) Aga kohutava enesetunde juures ei ole mul grammigi palavikku!

Homme toon apteegist pipraplaastreid - tahan proovida hoopis Hiina nohupunktide abil paranemist:)

Üks, kes tunneb minu voodis vedelemise üle siirast heameelt. Meie kärtspunane pärslane on veetnud päeva truult kas peatsis või jalutsis. Ärgates on soe nurruv krae, mille sabaots ei eristu alati ninaotsast, mõnusalt kohal. Vähemalt ei ole ma haigena üksi.