Ma ei taha enam haige olla!

Maailm algab kuskil mõtlemise piiril. Ma otsustasin eile õhtul terveks saada.

Panin kella hommikul kolmveerand seitsmeks helisema, ületasin end veidi voodist välja astudes. Punusin Notsule patsi ning läksin teda bussile saatma. Ja kell kaheksa ei ole vara alustada ka muude toimetustega - näiteks vereanalüüs anda.
Tänasesse päeva mahtuski palju - suure pesulaviini pesemine - valik sinakat karva "nukuriideid" kuivab restil triikimist oodates.

Päeva edenedes jõudis autogi arstilt koju - Murphy käib just meie kohta - kui võimalikuks rikkevalikuks on veepump või kolme rulliga mootoririhm, siis minu Gürsal olid katkenud loomulikult mõlemad ning vahetamist vajasid ka kõik kolm rulli. Aga - auto teeb hoopis teist häält - vaikset. Ja see plärin, mille järgi me mootoririket manasime, oli hoopis katkise veepumba heli. Igatahes usaldan ma blondiinina teadjamaid ega vaidle inimestega. kes autosid terve elu parandanud:)

Päeva lõppeks pidas Notsu klassijuhataja Ia vanematega koosoleku. Teemad oli päevakajalised. Valupunktidena toodi välja kord klassiruumis, taskurätikute olemasolu koolikottides, õpetajate teretamine koolimajas ning muudki esimese klassi juurde kuuluvat.
Väikesed lapsed, väikesed mured, jääkski see nii.

Ma jõudsin koju alles hilisõhtul - mul oli vaja Apollost üks raamat tuua. Aga Kristiine Apollo ei leidnud müügil olevat ainueksemplari üles ning pidin minema Ülemistesse.

Väsinud ja pooltõbine olen. Aga lipp on täna kõrgel - kordan nagu mantrat - ma ei taha enam haige olla!