Teisipäev, 18. mai 2010

Aeg, miks kiirelt kaod...

Me jõudsime nädalavahetusel hulluks minna. Ja siis jälle normaalsusesse tagasi tulla.
Reedeöine ja laupäevane graafik nägi välja selline: üks tund poja äratamiseks. Üks tund lubatud 2x10 minuti asemel poolunise poja toitmiseks. 30 minutit magamiseks uuele ringile minekuni.

Kahe ja pooletunnist toiduvahet paluti pidada seniks, kuni poja hakkab juurde võtma, sealhulgas ka öösiti. Me lubasime vaheldumisi ära kolida. Lõppeks käisin ITK-s nõustamisel. Tehti veresuhkru proov. Tulemus 5,2. Sealsed ämmaemandad rahustasid mu maha ja pidasid 2,5h toiduvahet konkreetse lapse puhul pisut ülepingutatuks. Nüüd on toiduvahe 2,5h alates uinumisest ja öösel lasen tal magada vastavalt soovile. Öö ja päev tunduvad sassis olevat - nii on ta öösel hämaras hoopis erksam kui eredas päevavalguses.

Koduasjades toimub väga edukalt üks asi igasse päeva.
Laupäeval peeti ema sünnipäeva. (66 on peaaegu nagu 99, märkis üks külaline)
Pühapäeval sai riisutud taastesegu vajanud murulapp (umbes 10x10 meetrit). Viimases hädas õnnestus sinna riputada ka muruseeme
Esmaspäevase vaba aja sisustasin päevitamise ehk siis kahe roosi ja ühe hüatsindi istutamisega. Mulda läksid ka kuusteist gladioolisibulat.
Täna loodan ära pesta kassi.
Homme on Notsul klaverikontsert.
Neljapäeval näikse tulevat vaba päev
Reedel pean Notsu ratsutama vedama.
Muud kodutööd vajutasin noore isa õlgadele - kujutan ette, et bernhardiiniplikale söögi viimine ei kuulu ta lemmikute hulka. Ise teen vaid siis kui jõuan. Suurematest õdedest ei ole paraku erilist abi - vanem on liimitud arvuti külge ja noorema aja hõivab kool + trenn + muusikaõpe. Las nad siis olla - õnneks on kool kohe-kohe lõppemas ning suurem kihutab lõunasse sõbrannade juurde ja väiksema saab seejärel ära rakendada. Väiksema voodilt leidsin eile paberi, millele ta oma vennast muljeid kirjutab - noh et muidu on tore venna, aga jalad on kõverad ja talle kõverate jalgadega poisid ei meeldi. Ja emme, vana uss, ei tee midagi, et venna jalad sirgeks saada. Mure on lapsel:)

Aga tore on. Tore on ferrari-punase sportkäruga raudteetammil jalutada. Tore on voodil kõhutada ja Pisikese Inimesega juttu ajada. Kui talle nime ka leiaks, siis oleks elu jälle nagu lill.
(NB! Kui me midagi paremat ei leia, siis jääbki Osvald - igati aus vanasaksa nimi)

5 kommentaari:

  1. Jääb mulje, et teil on hull paanikatekitajast perearst. Kui sa lapsel magada ei lase, siis kuidas ta juurde võtta saab?

    Miks noor isa koerale süüa viia ei taha?

    Lapsel perekonnanimi on? :)

    VastaKustuta
  2. meil soovitati nahk-naha kontakti lapsega.

    aga perearst ajas mu ikka täiega närvi, mis lõppes sellega et peale teist külastust seda mutti enam näha ei tahtnud. läksin südalinna arstidesse reet raukase tasulisse vastuvõttu - vähemalt rahustas ta mu maha ja see oli kõige olulisem.

    aga väiksema suure õe murega tuleb tegeleda - õpeta talle beebivõimlemist (esialgu silitamist).

    VastaKustuta
  3. 2,5 tundi söögivahet on küll vist tiba ülepingutatud, jah. Mu alla 3-kilosed olid sündimisest saadik 3-tunnise söögivahe rezhiimil. Loetuna siis toitmise algusest kuni järgmise toitmise alguseni. Ilusti hakkasid juurde võtma, ikka kilo kuus alguses.
    Kui 3 kilo täis said, siis öösel enam toitmiseks neid ei äratanud. Kui 4 kilo täis said, magasid öösel juba 5-6 tundi järjest. Lebo.

    A sa oled ikka tüüpiline Eesti naine. Ommikul veab kiva, lõunaks sünnitab lapse ja õhtuks läheb paneb 2 ha kardulaid maha:)

    VastaKustuta
  4. Oskar ja Oliver on ka ilusad nimed. Kui O-tähega tahad, muidugi:)

    VastaKustuta
  5. mul on koju laenutet seitse nimeraamatut. kui üks hurraa hüüab, siis kirtsutab teine nina...

    Kirjastsura nii hiasti lohub. Mul läks kohe kergemaks - mul ju ainult üks tüüp äratamiseks. Märgata on tendentsi paremuse suunas - vahepeal ärkab juba päris ise.

    VastaKustuta