Ära nimetatud.

Keskpäeval põrnitsesin väikese suure õe surmigavat tunnistust: "lõpetas I klassi kiituskirjaga". Seejärel sõitsime kesklinna ning nüüdsest on pojal nii ees- kui ka perekonnanimi. Kompromissid sõlmiti sõna otseses mõttes perekonnaseisuameti parklas.

Esmalt eesnimi. Pojakest on siiani tutvustatud Osvaldina. (jah, ma lubasin vahepeal ka Endel panna. Või Aadu). Aga ikkagi jäi Osvald külge külge jäi, kuigi see oli mõeldud uudishimu peletamiseks kuni parema leidmiseni. Nüüd ongi nii. Päriselt ka. Ja väike suur õde on selle nimega väga rahul.

Mina ei soovinud oma-päris-välja-valitud-nimest loobuda. Esmalt oli kaks eesnime ju välistatud põhjendusega, et mees peab konkreetne olema. Kompromissi tulemusena sai sünnitunnistusele aga teinegi eesnimi - Ruben. (Kaalusime ka kahe "u"-ga varianti ent Notsu arvas, et see kõlaks kui "juubel" ja mulle meenus samakõlaline "puudel".)

Ega perekonnanimegagi lihtsam polnud. Minu hääbuva nimega suguvõsasse kuluks üks poisslaps hädasti ära. Aga kompromiss saabus siingi - poja saab minu soovitud teise eesnime ja isa perekonnanime.

Pea terve kuu tuliseid vaidlusi päädis rahumeelse lõpuga. (Hmm, miks me küll varem kokkulepet ei saavutanud)

Meie nimekirjas ei läbinud lõplikult konkurssi:
Paul (lahe nimi, mõnusalt lühike)
Kalev (iidvana tõelise Eesti mehe nimi)
Mihkel (mihkel iga asja peale).
Nimeraamatust jäid sõelale Ralf (lühend Randolf´ist) ja Ilmar.

Paraku on meil Kalevi-nimeline liialt lähedane sõber, Mihkli-nimeline on kolleegi kassidünastia ning Paul... see, mis oli positiivne, muutus negatiivseks ehk liiga lühike:) Ja kaks viimast... polnud poja ikka üldse seda nägu.

Kompromissina pakkusin Rasmus. (Ja mis sellest, et see aastaid top-nimede hulgas esineb) Ent see ei meeldinud meesisendile kohe üldse.

Nii ta siis on: Osvald Ruben. Sünnitunnistuse originaali väljastab linnapää isiklikult viimasel pabertseremoonial 9. septembril Tallinna Raekojas.