uus kuu

Ongi neli nädalat täis. Enam ei ole poja nii pisitita, kes vaid sööb ja magab. Paari viimase päevaga on tekkinud ka häälekam eneseväljendus. Esmaspäeval märkasin poja silmis esimesi pisaraid. Ja neid tuli palju, sest selg oli turvahällis märjaks läinud ning me ei saanud autot viivitamatult peatada.

Aga ikkagi on ta imehea laps, kelle ärkamised- uned on ette aimatavad. Samas valmistab temagi mõnikord üllatusi, olles öö läbi rahutu või vastupidi, pidades liiga pika söögivahe. Mõned asjad vajavad jätkuvalt harjutamist - näiteks õhtuse uinutamise kannatlikkus minul. Aga no kus siis - ikka on vaja triikima tormata... Triikimine ongi uus lisandunud kodutöö - titeriided tunduvad hoopis pehmemad kui nad sirgeks teha. Ja riideid kulub mitu komplekti päevas, plädistaja ju.

Ma olen nüüd kaks ja pool kuud kodune olnud. Ja veel ei ole tekkinud hetkegi igatsust töö või kolleegide järele.

Tänases päevas on muidki sündmusi - näiteks eile 27 aastat tagasi lõpetasin ma esimese klassi ning täna kolisime lasnamägilasteks. Miks meil emaga see kauge päev ikka veel meeles püsib? :)
Meie eelmise koera vikerkaare taha mineku aastapäev on samuti. Rõõmsaid sündmusi on ka - täna täitub uus eluaasta meie suguvõsa vanimal elusoleval liikmel, tädi Salmel. Väikesel Notsul toimus täna viimane tundidega koolipäev esimeses klassis. Homme saab ta tunnistuse ja reedeks jääb vaid aktus. Kiired kevadised ajad.