Hommik oli Võrus pilvine. Magasin öösel ebaharilikult kehvalt. Toppisin Notsu klassiõe perele vastu minnes ninale mustad päikseprillid ja tõmbasin huuled hügieenilise huulepulgaga üle. No tiba viisakam sai. (Spordipäeval Notsu üks teine klassiõde, kas ma ikka olen oma lapse ema ja miks mul pipi-patsid peas on:))
Kurgjärvele jõudsime enne suuri busse - see andis Notsule ja tema klassiõele võimaluse mägimajas endale sobiv voodikoht valida. Kuniks lapsed isadega (justnimelt) tekke kottidesse toppisid, rahustasin mina puhketoas poja. Ja hiljem, kui plikad kitsekujude selga ronisid, istusin mina tamme all.
Ühtäkki avastasin päikseprillide kadumise. Otsisin läbi auto, hiljem ka Võru-maja, seejärel paar Kurgjärvel kaasas olnud kotti ning alarmeerisin esmalt Notsut, seejärel tema treenerit. Igatahes otsinud nad minu poolt juhatatud kohtades, kuid prillid jäid leidmata. Meesisend arvas, et ainult nii saabki uusi asju ja leidis, et olidki vanad ja koledad prillid. Aga mulle paistis päike terve tagasitee silma.
Koju jõudes olin mossis - meesisend soovitas külmkappi vaadata ja see ajas mind veelgi vihasemaks. Lappasin kiirelt läbi kaks kotti, mis asusid prillide kadumise hetkel autos. Seejärel ärkas poja. Kolmanda kotini, mille pakkisin Võrus peale prillide kadumist, jõudsin tükk aega hiljem. Kõlab täiesti uskumatult, et päikseprillid asusid sellessamas kolmandas kotis, kahe pesemisvahendite kotikese vahel. Püüdsin pakkimise mälupilti kokku lappida, ent täiesti tulutult.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar