Titekärust ja invateedest

Kuniks elu kahel jalal kulges, hindasin ma asutusi teistsuguste kriteeriumite järgi kui toimivad invateed. Viimase pooleteise kuu jooksul olen aga mitmesse kohta konkreetselt minemata jätnud. Käru ei saa sisse vedada ning last, eriti ärkvel olevat, ma üksinda ukse taha samuti ei jäta.

Perearstikeskus on kaheksa aastaga oluliselt arenenud ning sinna pääseb nüüd võrkresti mööda. (Õnneks ma tikk-kontsasid ei kanna.) Pelgulinna moodsasse perekeskusesse ujuma küll pääseb ent nõuandla pool asuva neonatoloogi ja imetamisnõustaja juurde mitte. Suures haiglas toimib transpordilift, ent mitte klientidele. Ja ettekutse ei õnnestunud kutsuda isegi vastavat õigust omaval personalil. Tallinna Kesklinna Valitsuses, kuhu Tallinna linna sünnitoetust nuruma läksin, kohtusin hiigelkõrgete trepiastmetega. Esimesel katsel jäi käimata. Hiljem küll selgus, et invatee neil ikkagi on - sissepääs hoovi kaudu ja miskis kirbukirjas viit kangialuses suunamas. Tegelikult olla meil e-riik ning noor ema võinuks toetusavalduse üldse veebis esitada.

Kaubanduskeskusele vist invateeta kasutusluba ei anta. Seega raha laiaks löömas võiksin ma suvalises Tallinna nurgas käia. Kuigi sealgi esineb "hambulisi" ukselävesid. Agar väike suur õde kardab venda raputada ja ulatab selliseid nähes kärusanga minu kätte.

Eriteema on topeltuksed, eriti veel hambuliste lävedega topeltuksed. Ühe käega hoiad ust lahti, teisega lükkad käru ja vaatad, et ise veel kõrvale mahuks... Nii, et kõrvalise abita keeruline. Nõmme keskuse SEB-is andsin kärule paraja põntsu ja enam üksinda topeltuste läbimist ei katseta.

Ja kolmandaks kaherööpmelised invateed, mille läbimine ette keskele koondatud topeltratastega sportkäruga on võimatu.

Kaheksa aasta jooksul on aga inimesed muutunud hoopis lahkemaks. Mäletan end ihuüksi hiigelsuurt ja päraturasket Zekiwat vedamas. Ajus tuksus pidevalt hirm vankrit maha pillata. Anno 2010 on läbimistrajektoori hindamise hetkel leidunud alati ka abipakkuja. Õnneks on mu Play S4 üks kergemaid vankreid - täislastis 12 kg + lapse kaal. Hädapärast saab ise hakkama. Aga lahked võõrad on tõesti tähelepanelikud:)

Njah. Kuulun neljarattaliste hulka vaid loetud kuud. Suures hädas saan organiseerida mineku nii, et jätan väikese suure õe käru valvama või palun kedagi oma või võõrast appi. Aga neist, kellele ratastool on elu lahutamatu osa, on mul pooleteise kuuga siiralt kahju hakanud. Terve elu tunda end aidatavana. Mkm.