Neljapäev, 1. juuli 2010

__________

Üks eluring sai jälle täis. Sängitasime täna Võru-vanaema kalmistumulda.
Nädal tagasi esmaspäeval käisin teda Põlva haiglas vaatamas, rääkimas arstiga. See arst ei olnud nii otsekohene ning jättis lootuse. Tohter noomis, et pisikese titega mööda bakteripesa jalutan. Rohkem me pojaga ei läinud, kuigi pidanuks - poja oli vanaema suur lemmik. Tol esmaspäeval kamandas vanaema mu Piigastesse, tema laual asetseva kolme põlvkonna pildi järele. Ma ei läinud - ütlesin, et peatselt-peatselt saab ta haiglast välja, kojugi käima.
Vanaema suri esmaspäeva lõuna paiku. Teisipäeva hommikul ilmus välja vanaema kass, kes alates märtsikuust kadunud. Tuli ehk midagi ütlema?
Täna toimus leinatalitus. Katsusin hüvastijätuks vanaema kätt ning see ta käenahk oli pehme. Külm, kange, ent samas pehme. Mu ema teadis öelda, et vanarahva tarkuse kohaselt tähendab see peatseid uusi matuseid. Ehk eksib vanarahvas siinkohal.
See poolteist nädalat lõunas on pannud mind taas segaseid mõtteid mõtlema.

4 kommentaari:

  1. Kõiki vanarahvatarkusi ei tasu südamesse võtta.

    VastaKustuta
  2. Mina sellist asja küll kuulnud pole, nahk ongi pehme. Ja segased mõtted käivad ka sellisel puhul asja juurde. Elu lõpp on ikka ootamatu kuidagi, isegi vanas eas. Nuta, kui vaja, ja mine edasi, mälestused võta kaasa.

    VastaKustuta
  3. Kaastunne sulle...hea, et vanaema su poja ikka ära nägi....

    VastaKustuta