Eilsel ööunne minekul hakkas poja kummaliselt käituma - vingus ja siples nagu unenägusid nägev koer. Kiunuv hääl hakkas mulle ajudele, sest a) majakas kuskil ajusopis hakkas plinkima, et kõik pole korras b) ma olen piisavalt mugav, et tunda ebamugavust rutiinist väljumisel.
Öö möödus samamoodi - veerandtund und ja sama palju kiunu. Ei aidanud kussutamine, lutt, süles magamine. Ikka uni ja tasane nutt.
Suikus alles vastu hommikut ning sügavalt magasime vist peale hommikuste tööle- ja kooliminejate lahkumist. Kümneni.
Ärkamine polnud parem - mind ehmatas nutusegun ja märgade silmadega joril poja. Sellised hommikud on mulle võõrad. Lisandus aevastamine. Jorises kuni esimese uneni, unne jäi suure nutuga. Magas paar tundi, ärkas ja... oli hoopis rõõmsamas tujus.
Nüüd magab jälle - ootame õhtut. Laatsareti pidamine pole mu tugevaim külg:S
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar