Muhk.

Ootasime külalisi tähistamaks meesinimese nimepäeva ja tema pangalaenuorjuse lõppu. Praadisin köögis pannkooke. Notsu ja kaks aastakest noorem naabritüdruk mängisid. Poja lösus sitteris. Plikade mäng naerutas mind.

Notsu: Mängime, et me oleme nüüd Sacre-Coeur´i kirikus. See on Pariisis üks tähtis kirik. Sina oled kirikuõpetaja ja meie vennaga tuleme kirikusse. Sa loe meile nüüd raamatut!
Naabriplika: Mis raamatut ma loen?
Notsu: Ma ka ei tea. Kirikus loetakse mingit raamatut. Näe, võta see "Punamütsike" ja loe. Me oleme kirikusse tulnud, et kuulata.

Pannkoogikuhi muudkui kerkis. Ja elutoas siirduti Püha Südame Kirikust linnaekskursioonile Cité saarele, Uuele sillale ja Jumalaema kiriku juurde. Hoolimata keelust oli poja kuidagi Notsu sülle sattunud. Peale matsatust kostus titenutt, seejärel Notsu tihkumine. Naabritüdruk ehmatas vaikseks. Nimelt pillas Notsu oma väikese venna kogemata parketile. Kuidas kukutakse sülest pea ees, ei suutnud keegi selgitada. Õiendasin, mis ma õiendasin, aga tegelik süüdlane olin ise rakendades kaheksa-aastase suurema pannkoogikuhja nimel väikevenda hoidma.

:S Muhk sai suur, punane ja kole.