Istusin õhtul klaveri taha. Klimberdasin lugusid vanast rasvast - Beethoveni "Elisele", Tšaikovski "Nuku matus", paar etüüdi, Arne Oit. Tegelikult püüdsin oma mänguga last motiveerida - pean Notsule klaverimängu harjutusi igapäevaselt meelde tuletama. Täna istusime kahekesi ning ta suisa kiunus mind klaveri tagant minema, et ise asemele asuda. Kuniks ma ei allunud, ajas näpuga minu noodis järge.
Tulemusena tahan jälle klaverit mängida. Pikkadel pimedatel õhtutel on mõnus etüüde ja menuette pusida ning päevast-päeva edusamme märgata:)
Leidsin nootide kultuurikihist ka klaveriklassi V aasta tunnistuse aastast 1989. Ütleme, et on olnud paremaidki. Sel aastal oli erialahinne kolmel veerandil "neli" ja ühel "viis", eksamihinne "viis", kuid koondhinne "neli". Solfedžo "viis" ning käitumine ja hoolsus samuti. Välja ilmus ka ports kokku köidetud maksekviitungeid kuumaksuga 25 rubla. Päris kulukas - minu hobi maksis tervelt 10% meie pere sissetulekust.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kui ma loen või kuulen nõukaaja tagasiihalejate heietusi sellest, kuidas siis kõik tasuta oli,tuleb mul alati meelde, kuidas minu klaveriõpingud raha pärast katki jäid. Meie peres lihtsalt polnud seda võimalust. Mõnikord on mul sellest siiamaani kahju.
VastaKustutaThela, ega nüüd teistmoodi ole. Ma vaatan aeg-ajalt hirmuga oma ühe lapse hobide arveid (notsust aasta noorem) ja kaalun neid mõttes oma sissetulekute vastu. Aga mul on kaks last veel, kes on hetkel hobide jaoks liiga väikesed, aga varsti enam mitte. Mis siis saab?
VastaKustutaKaja blogis (kaja.ekstreem.ee) on tsitaat: "... kolme suure lapse omamine on umbes sama, kui elaksid koos kolme armsa sõbraga. Ainult et sina teed neile sõpradele pidevalt välja, makstes üksi ka nende nende söögi, elamise, riiete, reiside ja meelelahutuse eest." Ja peresid, kel ei jätku isegi söögi jaoks, rääkimata reisidest ja meelelahutusest, on oioi kui palju...
Ma olen samuti seda Kaja kirjutist tuttavatele tsiteerinud - väga tabavalt öeldud.
VastaKustutaÄra siis Notsule väga selle klaverimänguga peale käi. Minu lapsepõlv oleks olnud oluliselt helgem, kui sinna poleks kuulunud igapäevast klaveriharjutamist (muusikakeskkool!!!) ja 4-5x nädalast solfedzhot, kus ma olin absoluutselt konkurentsitult kõige viletsam diktaadikirjutaja. Siiamaani näen õudusunenägusid heliredelite arvestustest, etüüdide võidu ja kiirusepeale mängimistest või muidu esinemistest. Pärast 12-aastast igapäevast klaveriharjutamist pole rohkem seda pilli enam puudutanud. Ikka veel ei taha.
VastaKustuta