Loomaias

Ehh, vist ongi vananaiste suvi selleks aastaks otsakorral. Veel pole olnud öökülma ning sügislilled õitsevad. Aga torm tahab puud vägisi välja juurida.
Eile käisime loomaaias. Spontaanselt. Mõte tuli kui poja pikka lõunaunne hakkas jääma ning Notsu samal ajal muusikakoolist saabumas oli. Ei mingit kesksuvist melu - olime igale loomale pea ainsaks külaliseks. Vaid hüljeste ja karude juures kohtasime külastajaid. Ma pole varem sügisel loomaaias käinud, kuid nüüd tahan kindlasti veel minna. Euroopa naarits, hüään ja pärdikud olid seekordseks avastuseks. Ja loomaaiale kuuluv paks punane kõuts:) Notsu peatus pikemalt soojade vete kalade ees ning ma lasin tal seal lahkelt uudistada - troopikamaja on mõnusalt soe. Ja siis käisime emmiku-ekspositsioonil ehk usse-madusid piilumas. Ja vaatasime elevantide naasmist jalutuskäigult. Ja lapse vingus nägu nähes oleksin peaaegu okassea puuri roninud, sest tal oli okast "ädasti vaja". (Saime õnneks puupulgaga ukerdades kätte)

Spontaanne tähelepanuavaldus mõjus positiivselt ning täna tegime hilisõhtuse ühisretke "Hulludele päevadele". (Ega sealne kontingent väga eile loomaaias nähtust erinenudki) Plaanisin mütsi soetada, aga isiklik laps teatas, et meenutan talle kohvikannusoojendajat - loobusin. Ja üleüldse on ikkagi kõikse suurem sääst sellistest müügihullustest eemale hoida, mõtlesin vankrikorvi "hädavajalikku täis" kollast kilekotti toppides.