Koju tulles avastasin ukse vahele veekindlalt suletavasse kotti pakitud kirja. "Leitud koer. Palun helistage ka siis kui koer ei ole teie oma. Telefoninumber."
Helistasin. Vastas vanem proua, kelle hoovi oli saabunud priske bernhardiin ning julgelt kuuri alla jalutanud.
Proua sulges ukse, kuid igaks juhuks hiiglast uudistama ei läinud. Proua oli kuulnud, et berna võib mõnikord olla kuri või närviline. Proua teadis, et lähedalasuval S tänaval elab üks selline isend ning ruttas peresse teadet viima. Pere koer aga oli kenasti paigal. Selle pere rahvas juhatas proua meieni. Nii see kiri ukse vahele jõudis. Pealegi ei olnud aial laiutavat bernhardiini tulijat uksel tervitamas. Küll on aga kuudini kaevatud lai jalgrada.
Jah, ma olen kindel, et mul ei ole koer kadunud. Meie koer on päris kindlas kohas. Kõne kitkus paramevad haavad uuesti lahti.
Aga sellegipoolest oli väga hea seda telefonikõnet pidada. Hea, et meie kandis sellin ehea südamega muretsev inimene elab.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Tore, et selliseid inimesi meie ümber on. Rohkem, kui arvatagi oskame. Kuigi haiget tegi kindlasti.
VastaKustuta