Saiavormis Rannamõisas jääl

Rannamõisa pangal on tõesti jää. Mu meelest on see küll õhem kui varasematel aastatel ent siiski piisav, et mööda seina üles ronida.

Algatuseks avastasin ma kodusest kapist kassid ja jääpuuri. Piinlik öelda, ent need esemed olid minu juurde ununenud kaks aastat tagasi toimunud Pamiiri-reisist.
Kasse kotist välja venitades ei meenunud mulle kuidagi, kuidas neid saabaste ümber sättida. Kui aga meenus, siis oli kõik taas "käe sees" - nii pingutamine kui ka tugevdussõlm. Sama kordus ronimisvöösse astudes.
Ausalt öeldes värisesin konkse pihku võttes ning jääseina ette astudes üle kogu kere. Ebalevalt jäässe astudes ning kahtlustades ronisin pool seina ning seejärel alla tagasi. Nõrk, nõrk. Suurepärases saiavormis nõrk. Ja ühe koha jalal, kus anatoomiliselt lihas peaks paiknema, venitasin õnnetul kombel valusaks.

Et köisi oli vaid kolm ning ronijaid palju, rohkem löögile ei pääsenud. (või ei tahtnud ma rohkem löögile pääseda?) Laskumist, oma kõikse nõrgemat kohta, harjutasin veidi. Peale üht igiammust kukkumist Astangul on vöösse istumine mulle jälevastik ning harkseisus köiest lahtilaskmine ei tule kõne allagi. :S (Justkui see viimane üldse loeks midagi!)

Aga järgmisel pühabal jälle, kui poja lubab.