halb, halb õnn

Mul pole aimugi, kuskandis lumesahad sajupäevadel sõitmas käivas. Sestap on mu kodutänava rööbas nii kõrgeks kasvanud, et puhastab põhja kenasti läikivaks. Kihutada ei saa, isegi piirkiirusega sõita mitte.
Reede hilisõhtul ajasid kaks tänavanaabrit omavahel avatud väravas juttu. Neist möödudes kuulsin jubedat kolksatust. See oli tuttav hääl - kui kits mu jeebu tagumisest uksest sisse hüppas, kuuldus täpselt sama heli. Ja tahavaatepeeglist märkasingi metsa kaduvat hundikoera suurust tegelast. Jäin seisma, käisin tiiru ümber auto - mõlki laternate peegelduses ei märganud. Tänavanaaber arvas, et kui koer metsa kadus, on temaga kõik hästi. Sõnas veel, et on teisel rumal komme väravast esimesel võimalusel välja putkata. Sõitsin kolm maja edasi asuvasse koju.
Laupäeval teatas meesisend, et üks külgmine suunatuli on kadunud. Naiste asi ju. Meenus! Koer, paganas! Käisime liistu otsimas, aga sahk, seesama, keda sajupäevadel kuskilt ei leia, oli läbi käinud.
Kurtsin muret ka aias asjatanud koeraomanikule. Tema reaktsioon oli uskumatu - noh, et see oli õnnetus ja ega tema tahtnud... Mis seal´s ikka. Juhtunu jääb alla kasko omavastutuse suuruse, liikluskindlustus seda ei kata. Sadakond tugrikut konto alla "bääd lakk". :S Koer, keskmise suurusega beežikas rõngassabaline hunt klähvis eile rõõmsalt oma koduaias.