Õpitud abitus

Seisan ületamatunan tunduva ülesande ees. Väikese inimese suur mure.
Lühidalt öeldes on mul vaja pakkida autosse tõstmiseks kolm kotti ja sõita sadamasse. Sõidan lastega kolmekesi koolivaheajaks Rootsi, külla oma vanema õe perele. Meesisend kaasa ei tule. Teda pole ärasõidupäeval koduski! (Häbematus, eksole.)

See ei ole üldse naljakas. Hirmutavana tundub nii kottide pakkimine kui nende autosse tarimine, "pikk laevareis" ja järgnev paarisajakilomeetrine sõit.

Õde lohutas, et Rootsi on täiesti tsiviliseeritud paik - esineb kauplusi, bensiinijaamasid, toimib telefonisidegi... Teedki on suisa viitadega tähistatud. Pealegi ei lähe ma nende kahekümneaastase "seal" elamise jooksul esimest korda...

Masendav, milliseks saamatusehunnikuks võib mugav elu inimese muuta. Mina, kes ma olen autoga kolmel korral Türgis käinud, ümber Musta meregi sõitnud. (Üksteist tuhat kuussada kilomeetrit Tallinnast tagasi Tallinnasse arvestatuna!) Väiksematest otsadest nagu roolimine Tbilisis või Istanbulis rääkimata...
Ausalt. Kakssada kilomeetrit Helesinise Unistuse roolis mööda ühte riigi suuremat nöörsirget maanteed näib hullema ettevõtmisena kui keskpäevases kuumuses Lonely Planeti kaardi järgi Kreeka ralli kiiruskatsele sõita.

Vähkren öösiti unetult justkui peaksin ise laeva Stockholmi skäärides juhtima.

Häbilugu... Ptui, ma ütlen.
/Ja kergem ei saanud. Mitte grammigi./