Esimene päris-kevadpäev

Lubasin Notsule teistsuguse sünnipäeva korraldada - sellise, mille me ise välja mõtleme. Njah. Tehtud - mõeldud.
Tegelikult mu süda natuke valutas Notsu soovile järele andes.
Suur vastutus on vedada kamp lapsi metsa ning veeta nendega seal mitu tundi.
Minu parimatest parimad sõbrannad nõustusid lahkelt kampa hakkama ning esmalt plaanitud kolmest saatjast-täiskasvanust sai lõpuks viiene kamp ning kogunemispaigas liitus veel kaks saatjat. Ometigi kippus üheksateistkümnepealine lastevägi luige, haugi ja vähja kombel hargnema. Distsiplineeriv vile undas plaanitust oluliselt tihemini.

Esimiseks plaanitud maastikumäng-aardejaht koosnes meeletust võidujooksmisest. Uute punktideni juhatavad liisusalmid kõlasid ägedalt ning neid lugedes ununesid paberi tagaküljel asunud ülesanded hoopis. Aare peitud vist veidi lihtsaski kohas - igatahes ilmusid kolmkümmend pulgakommi nagu nõiaväel juurehunnikust välja.

Rahvastepall vaheldus viinerigrillimise ja kummikeksuga. Mädamuna võileivahaukamise ja limpsijoomisega. Kuskil vahepeal keerutati hüppenööri kalameheks ning roniti torni. Mängiti ka täiskasvanute koolituse ülesandeid - koostati keksukummist kinni hoides ruutu ning vahetati kohtasid üks-jääb-üle- põhimõttel.

Esimese toidupausi ajal leidus neid, kes "sõid just kodus kõhu täis" ja neid, kes "võileiba väga ei armasta". Viineriteni jõudes näpistas nälg juba kõiki ning torti võinuks ilmselt enamgi olla. Palav päike ja jooksumängud tekitasid janu ning limpsipudelid kaaniti tilgatumaks.

Ilmavana oli seekord meie poolt! Päike siras taevas pakkudes tõelist kevadist soojust. Viisteist kraadi ja päike seniidis. Mu põsed on õhtuks sohvaga sama punast karva:)

Notsu jäi sünnipäevaga rahule. Loodetavasti nõustusid temaga ka külalised.