Esmaspäev, 18. aprill 2011

Esmaspäev. Sinine.

Kolmepäevane pidutsemine tekitab kodus kaose. Nagu orkaan oleks üle käinud. Ja kehas on tunne nagu trammi alla oleks jäänud - valutavad jalad, käed ja seljalihased. Noorte vasikatega võidu jooksmine tekitab vanainimeses väsimuse. (Ja süvendab austust õpetaja vastu kes mitte üheksateistkümne vaid kolmekümnega hakkama saab. Mitte juhuslikult neli tundi vaid regulaarselt viis päeva nädalas neli kuni kuus tundi.)

Koristasin valutavaid sääri järel vedades. Sai pisut parem. (Kodu, mitte jalad.)
Tegin kiirkõnni keskuse poodi ja tagasi. Pistsin kotitäie komme nahka. Kontrollisin õppetööd. Külastasin vanemate keeletundi ja otsisin uute lütseumlaste nimekirjast tuttavaid nimesid. Riisusin veelkord muru ja loopisin viimased lumelaigud laiali. Lobisesin möödajalutanud tuttavaga. Vaidlesin lapsega (tuliselt) teemal puutetundlik telefon / PSP / Nintendo / jalgratas. Pesin ja kuivatasin kaks masinatäit rõivaid. Ja saigi päev otsa... Tehtud tööde nimekirja vaadates ei ole vähene homseks lihasvalud... Vaatasin spordipükse ja jooksutosse ning panin nad otsustavalt kappi tagasi vabandades, et pluss kaksteist on ikka jahe mis jahe. Böö.

2 kommentaari:

  1. Aga mis vaidluses peale jäi? St, mis on Notsu soov? Nintendo? Meil siin kõik nintendotavad igatahes...

    VastaKustuta
  2. Puutetundlik telefon on eelistus nr 1. Nintendo ja PSP on järgmised.

    No milleks lapsele telefon kui kõneaega tal niikuinii pole :) Hetkel ei jäänud keegi peale. Jätkub töö sektsioonides.

    VastaKustuta