Maijooksul

Tööandja kutsus Maijooksule. Reageerisin kohe ja panin end suure ja väikese lapsega kõndijate hulka kirja. Tehnilistele nüanssidele ma registreerimise hetkel muidugi ei mõelnud.
Tegelikult ei meeldi mulle massiüritused üldse. Maijooksust rääkides koguneb üle kümne tuhande osaleja pluss hulk kaasaelajaid teatud kellaajal samasse kohta. Ühiselt läbitakse trass, mis avatud ka muul ajal. Tervisesportlasena saab muidugi teada arengust võrrelduna möödunud hooajaga ja omakeskis kiidelda kohtadega mullu ja praegu, ent ikkagi... kuidagi mõttetu tundub.

Auto jätsin Kadrioru tennisekeskuse lähistele. Jah, avatud oli ka Lauluväljakul tasuline parkla, ent kartsin parkimise sümboolset hinda ja osalejate suurt hulka vaadates selle olevat ülerahvastatud. Paterdasime käru lükates läbi Kadrioru remondisoleva pargi Lauluväljakule emaga kohtuma. Hea, et viimasel hetkel emaga kokkuleppele sain - käruga trassi läbimine olnuks siiski liiast. Nägin käru lükkavaid emasid koos nutvate tittedega ja tänasin viimasel hetkel saabunud aruraasu.

Notsu pidanuks kindlasti jooksma. Tema kui igapäevase treenija jaoks oli keppimine liialt aeglane ning igav. Tibi muudkui kepsles ja halas, et on proua Teoga seitset kilomeetrit jalutama sattunud. Mina tuntud ärevikuna ei talunud aga hästi päikest ning melu ega saanud tema pakutud tempos kaasa minna.

Kuigi virisesin eespool piisavalt, oli kokkuvõttes tore laupäev. Nii paganama lihtne on igapäevaselt leida põhjus, miks ei saa minna kõndima / jooksma / rulluisutama. Kiire, paha tuju, halb ilm, virisev laps. Suurepärane saiavorm püsib juba mitmendat aastat. Eelmisel aastal võisin noore emana seda lubada, ent käesoleval ei ole selleks enam mingit vabandust. Jäägu siis need üritusedki.