Üheaastane anorektik

Tartu Lastehaigla on suur roosa maja. Väliselt mitte nii moodne kui Tallinna samanimeline. Vastuvõtuõed läbivad vist kõikjal enne ametisse asumist ebasõbralikkuse koolituse. Allkirjad siia ja siia, neid paragrahve võite kodus lugeda... Püüdsin protesteerida, et allkirjastamisega kinnitan ma, et olen teadlik ja nõustun eelpool kirjutatuga, kuid sellegipoolest jäi allkirjastatav leht arusaamatuks. Lõpuks kirjutasin siis allkirja ette, et "olen teksti läbi lugenud, kuid selle sisu ei ole mulle selgitatud". Sobis.

Üldpediaatria osakonna arstid ja õed on hoolivad. Just niisugused, nagu patsient unistab meedikuid olevat. Gastroenteroloog esitas poisi mineviku kohta nii täpseid küsimusi, et kohati oli mul raskusi neile vastamisega. Meie haiguslugu juhtiv tohter uuris pea pool tundi, kuidas meil kahel viimasel nädalal läinud on. Analüüse määrati terve nimekiri. Lisaks rutiinsetele kliinilisele verele, uriinile ja koprogrammile tehti eelmisest erineval meetodil allergiatestid ning erinevad sooltenäitajad uurimaks, kas veres on viiteid nälgimusele. Poiss ei hakanud veenivere andmisel isegi nutma. Ultraheliga vaadati, et siseelundid on kõik normaalse suurusega. Kohtasime ka arstiteaduse tudengeid - kuidas muidu arstid targaks saavad. :) Sestap ei keelanud ma neil last üle vaadata.

Arst-psühholoog korraldas kohtumise emaga, kel oma enneaegselt sündinud kaksikute poiste toitmisega esineb probleeme ka kaheksa-aastaselt. Vaatasin fotosid nende toitmisest ning ohkasin veidi kergemalt. Ausalt, ma ei kujuta ette, et peaksin oma suurele lapsele toitu kahvliga peenestama.

Kolme haiglas oldud päeva tulemusena on minu poiss tunnistatud füüsiliselt täiesti terveks. Tegelikult on see suurepärane, kuid üheaastasel psühholoogiasse tungida on hoopis raskem kui tabletti pakkuda.
Diagnoosiks on meil imiku- ja väikelapseea söömishäired. Arstide suur visiit arvas, et probleemi algallikas on kunagine kuuajane kõhulahtisus. Haigus ise taandus, kuid jättis negatiivse seose söömisega.

Üllatuslikult hakkas poiss haiglas näitama huvi toitude vastu. Lemmikuks osutusid: selge leemega kalasupp - 42 teelusikatäit peamiselt leent + 10 teelusikatäit magustoiduks pakutud kohupiima.
Selge leemega kanasupp - 25 teelusikatäit leent + 100 ml kisselli. 26 külma sarvekest hakklihaga + järgmisel hommikul veel 10 sarvekest, mis öö palati aknalaual veetnud.
Püreesuppide poole poiss isegi ei vaata, hakkab nutma ja pöörab pea eemale.
Kamapalle õnnestub talle pakkuda - parimal hetkel sõi neid 30 tk. (jah, niimoodi ma toidu suutäisi loengi) Haiglapäevadel lisandus kaalule 80g, mis näitab otseselt pisukest leebumist lusikastreigile. Lastepärase teelusika asemel kasutan toitmisel suurt kahvlit või suurt supilusikat. Ka annan osasid toite sõrmede vahelt või pakun talle endale pihku või kahvli otsa.

Kuna poiss valib toitu väga ja veelkord väga, siis saime arstidelt loa anda talle hetkel kõike, mis sisse läheb. Kalorite tõstmiseks on menüüs vahukoor. Päeva jooksul joob seda ca 100 ml - piima beebide koguses ta ju ei puutu. Uus asi meie kodu menüüs on supid - need valmivad 82% taluvõi kaasabil. Kohukesed, pudru asemel vahukoores leotatud küpsised. "Inimeste toidust" viinerilisandiga omlett praetud sulavõis ja klopitud vahukoorega :) Makaronidest eelistab Selveri makarone hakklihaga. Kisselli puhul läksin ka lihtsama valiku teed - poes müüdav Tere mustikakissell näib täitsa meeldivat.

Uskumatu segu gurmaanist ja sööklatoidu austajast :)

Kui aga keegi peaks otsinguga sellesse blogisse jõudma, siis imikute ja väikelaste söömisprobleemidega tegeletakse adekvaatselt vaid Tartus - tiim koosseisus dr Külli Muug ja dr Heli Grünberg. Lootusetu on abi oodata perearstilt või pediaatrilt. Tallinnas kiputakse söömishäirete põhjuseks diagnoosima vaid lamblioosi - nii läks ka meil.
Üks päev korraga. Täna sõi kutt mu hommikusöögitaldrikust välja kiivid ja eile õhtul lutsutas isukalt melonit.